Kotkasse jõudsime neljapäeval ikka esimestena. Mina ja minu tütar. Varsti pärast meid tuli Andres (keda ma endiselt Indrekuga segi suudan ajada) ja küsis mu käest, et mis tunne ka on voor enne lõppu liidripositsioonil seista. Oh, kuidas ma oleks tahtnud talle vastata! Oleks tahtnud rääkida kahte juttu korraga, et kui korralikult kuulad, jutud ühtseks lõngaks põimid ning sellest siis pisikese lõngakera meisterdad, siis saad ka vastuse oma küsimusele.

Ma tahtsin öelda, et olen hullult-hullult õnnelik ning ainuke mõte, mis pähe mahub on erinevad võimalused ning rajad, millega ma saan oma positsiooni kindlustada. Ma olin kodus jõudnud absoluutselt kõik versioonid kohtade jaotumisest läbi mõelnud... ehk siis paigutanud ennast ka esimesest neljanda kohani. Oi, kuidas ma särasin mõttest, et neljas ongi halvim, mis minuga juhtuda saab. Teiselt poolt tahtsin ma öelda, et mul ei ole õrnemat aimu, mismoodi ma sellisele positsioonile sattunud oli. Tahtsin rääkida, kuidas ma ikka veel pole suutnud üle saada sellest usuvahetusega kaasnevast ehmatusest ning ma tõesti ei suuda uskuda reaalseid võimalusi positsiooni säilitamiseks. Kui ma oleksin rääkinud esimest juttu, oleksin ma jätnud endast ülbiku mulje, sest ma sisemiselt ei tunne, et ma vääriksin kohta selles esinelikus, rääkimata liidripositsioonist. Rääkides teist teooriat, oleks see kõlanud viugumise ja komplimentide norimisena. Olles liidripositsioonis ei saa ju väita, et ma olen blondiin ning loll nagu lauajalg. No ju ma siis ei ole päris blondiin aga ma pean seda veel iseendale ka tõestama. Vahet pole, mida keegi mõtleb või mis mulje siit nüüd jäi, siis edasi tuleb ikkagi rabeleda, püüda saada üle sellest jalutult abitust seisust ning möllata nii pakkumise kui tegelikult veelgi enam kaitse ja väljamänguga. Need kaks viimast ongi veidi unarusse jäänud seoses selle usuvahetusega ning sellest tuleneva paanikaga pakkumises.Kunagi ma tundsin ühte tüdrukut, kes hetkekski ei kõhelnud oma vaimsetes võimetes, mis iganes ta ette võtta otsustas. Optimistlikku unistajat. Ma tahaks temaga uuesti tutvuda! Ausõna ma tahaks.

Reedel käisin töövestlusel. Ei midagi erilist, lihtne müüja töö suhteliselt miinimumpalga lähedase sissetulekuga aga siiski. Siiski on see terve palga võrra parem tänasest seisust. Ma sain selle töö! Kui kellelgi paremat pakkuda on, siis olen endiselt võimalustele avatud.

Koju sõites särasin bussis. Kõik minu sees oli viimase nädalaga paisunud mõõtmatuks. Sisemine sära tungis välja mitte ainult silmist ning naeratusest vaid pressis end lausa läbi naha. Ma olin paar numbrit suurem oma füüsilistest mõõtmetest. Natuke tõhjust oli selle sära sees. Mõte vilkas üjest nurgast teise, üritades otsida kasvõi ühte ainsatki pisikest põhjendust, et miks siis just nüüd on maailm otsustanud minu poole naeratada? Millega ma selle õnne olen välja teeninud? Mul on töö! Mul on üle aastate taas eelarve lisaks arvetele! Ma ei pea enam nutma neid kibedaid pankrotipisaraid, mida muidu ikka vahel ette tuli. Mul on lapsekingades usk endasse, enda mõistusesse mingigi nurga alt (aga seda ma teile ei öelnud praegu, sest liiga lihtne on seda usku taas kaotada).

Natuke on hirm ka. Viimase paari kuu jooksul on mu elu mitmeid tiire pea peale pööratud. Kas ma saan hakkama sellega, millega nüüd algust olen teinud? Kas ma oskan? Mis saab siis, kui miski ikkagi taas untsu läheb? Kas ma olen nüüd saanud nii palju erinevate kohtade pealt varvast maha toetatud, et ühe nurga alt tulev löök ei vii mind enam päris rivist välja? No jah, eks ta ole üks järjekordne õppetund teemal "kasva ükskord suureks!". Ju ma vist ikkagi olen siin ilmas midagi ilusat korda saatnud. Maailm naeratab! Ta ei ole mind unustanud! Tal ei õnnestunud mind murda omal ajal sõjas! Ei õnnestunud murda mind selles aastate pikkuses piiramises praegu! Lepime ära! Tutvume uuesti, paludes vahekotunik Aega, et ta lubaks mul unustada osa seiku ning lubaks kaasas kanda teisi! Ma tahan mäletada oma rada, et ma iial ei muutuks kitsarinnaliseks egoistiks, küüniliseks tähenärijaks. Ma ei taha mäletada mõningaid meeleheite hetkede tundeid, sest ma ei taha oma närvikava asjatult kulutada - et ma iial ei muutuks kibestunuks. Tere, mina olen Mairi...