Inimestele peaks olema otsa ette kirjutatud, kas ta on kellegagi seotud või mitte. See hoiaks nii palju jama ära. Kõnnid oma rada, kohtad kedagi, kes jätab kogu oma olemusega sümpaatse mulje. Midagi sooja ja turvalist, tarka ja hoolivat. Esmalt kulutad paar kuud maa kuulamiseks, et noh, ega tal ometi teist poolt kodus ole. Otse ei julge küsida. Sõpradele ei taha rääkida, sest iga räägitud sõnaga on oht, et sellest kummalisest soojusest võib kuskil sees areneda midagi, mis juba meenutab (valesid) tundeid. Sel juhul oleks juba karm teada saada, et tal tegelikult, näe, ongi see va teine pool kodus olemas. Jube piinlik oleks tajuda, et unistasid hetkeks kellegi teise kaaslasest. Ma vist ei julgeks ühistele tuttavatele jupp aega silma vaadata.

Ja kui see põdemine on õnnelikult läbi põetud, teada saadud, et näe ongi vaba ning lükka aga oma käru liikvele. Noh, siis hakkab see järgmine põdemine, et kas mina ikka olen piisavalt ilus, tark ja osav. Äkki teen end vaid lolliks ning saan mingi vastuse stiilis: ükskõik kes, aga mitte mina... Vaikselt ja arglikult üritad läheneda ning loodad, et teine pool näeb sinu veidi pehmema tooniga öeldud tervituses just seda kõige kuumemat tunnet koos kilomeetripikkuse ülistusega tervitatava suunas.

Ja enne kõike tuleb muidugi kohata oma teel kedagi, kes oleks soe ja turvaline, tark ja hooliv. Aga unistamine pole ju keelatud.