Hea, rahulik nädalavahetus oli. Haarasin kaasa paar raamatut ning kebisin vanemate maja kütma. Mingil hetkel, öösel, kui piiga juba magas, jäin mõtisklema oma seikluste ja sekelduste üle. Ühest küljest ehk nõuanne kõigile: ei tasu universumiga sõjajalale sattuda... uskuge, seda suslikut on keeruline võita ja pea võimatu on tema alistamine isiklike muhkudeta.

Samas viivad sellised jamad paratamatult ühel hetkel lõpuks küsimuseni: kuidas olla ja kuidas ellu jääda selles õuduses. Pisaratest saab siiber ja mõnegi närviraku säilitamise nimel tuleb muutma hakata midagi muud. Ärkad hommikul, vaatad riiulisse ja leiad sealt hea raamatu. Läbi mure ja peaaegu süvenedes loed kuni raamat sind endasse haarab. Õhtul sulged raamatu ning uinud koos elamuste ja "kellegi teise seiklustega". Järgmisel hommikul riiulist möödudes leiad sealt näiteks 500se puzzle. Jällegi on päev paigas! Tuhandesega oleks vist poolteist päeva. Nii veel mõned ajad ning märkamatult oledki enese sees suutnud tekitada piisava vabaduse, mille abil saad liikuda ka välise kitsikuse tingimustes.

Kas see kaitseb ka muhkude eest? Tuhkagi! Neid jagub endiselt aegajalt. Kas see vähendab valu toimunud jamade suhtes? Minu puhul vist mitte... Küll aga annab ruumi ning võimaluse astuda sellest valust sihilikult kõrvale, elada teatavas illusioonis kuni maailmaasjad taas paremaks muutuvad. Mõelda positiivselt, kui tundub, et enam hullemaks minna ei saa. Kas see tähendab, et mõned pisarad jäävad valamata? Njaahh... tuhkagi! On vaid õpitud oskus, kuidas peagi pärast nende valamist kiirelt taas pea püsti tõsta ning lahendust otsima hakata.

Kunagi ma mõtlesin, et need vintsutused olid vajalikud, et muuta mind hoolivamaks ümbruse ja inimeste suhtes, luua sügav ja tugev alus millelegi, mida ma üdini naiselikuks omaduseks kipun arvama. Hoida ja kaitsta neid, kes on pisemad, nõrgemad abitumad. Samas, mida aeg edasi, seda enam ma taban, et ennekõike oli neil egoistlikult isiklik tagamaa - luua minu sees vabadus, mida ümbritsev murda ei suuda. Jah, ka hoolivam ja toetavam olen ma (loodetavasti), kuid mis kasu on hoolivusest, kui ma ise püsti ei püsi? Pigem jõud. Jõud olla mina ise igas situatsioonis. Tabades end vahel maailmale jalgujäänuna, mõelda, et krt. kui suren nälga, siis suren vähemalt veidi targemana ning suruda nina taas raamatusse... See rahaline kitsikus laheneb taas niigi, vähemalt hetkeks... Elujanu! jah, just elujanu andis juurde ning jõudu seda janu järgides võidelda end uuesti päevavalgele ka rasketel hetkedel.

Reedel veeres üks pisar mu paremale põsele, kui üritasin sõnastada ühte mu sekeldustest tollel hallil ajal. Käsi hakkas hetkes värisema ning haiget teeb see veidi ikka, kui sellele mõtlema jään. See seik vist sundiski mind mõtisklema tolle ajastu üle. Te ju kuulsite kõik, kuidas pommid vihisesid üle teie peade pea kolm aastat!? Tundsite, kuidas maapind värises. Ei? Noh jah, see va universum on sihtimises kõvasti osavam minust ning minagi üritasin võimalikult palju neid pomme saata lendu nii, et keegi mu lähedalt liigselt ei kannataks...

Päeva teema? Mul kipub hetkel kõrvu B. Alveri "Kodune kirjandustund" (terve see luuletus on hea, kuid eriti heliseb hetkel kõrvus just alates sellest: Palju sädinat ära neilt palu... )