Mul on nüüd seoses külma talvega tekkimas uus töökoht sos-ahjukütja. Kaks ääretult erinevat kogemust viimase nädala jooksul. Poolteist nädalat tagasi tehti mulle poole tunni jooksul kaks ettepanekut: üks emalt(kodu kütmiseks, kui nemad pittu lähevad) ja teine õelt (tühi ahiküttega korter Tartus). Mõlemad võtsin vastu aga elamused on väga erinevad.

Esimene: Läinud reedel läksin vanematele appi. Noh, läksime piigaga kohale, uksest sisse astudes paistsid ilusasti paigutatud voodipesukuhjad, laual oli kauss vahvlitega, köögilaual oli kaks pakki just meie lemmikmaiustusi (magic maisipulgad ja maisipallid iirises), külmakapist vaatas vastu kausitäis spetsiaalselt meile keedetud kartuleid (ega ma ise ju ei oska ega viitsi neid koorida :P ) ning teine kausitäis kotlette. Igast sammus, mis ma tühjas kodus astusin, oli tunda hoolivust ja hoolitsust. Tekkis taas selline pesamuna hellitamise tunne. Keldris oli kõik valmis seatud: tuhaämbrid tühjendatud, isegi puid oli pilbasteks lõhutud, kuigi ma sellgi korral nautisin pigem ise kirvest ning valmislõhutud pilpaid sai isa ise järgmisel päeval kasutada. Istusin öö otsa mõnusalt soojenevas toas, raamat käes ning mõtisklesin meeldivaid ja sooje mõtteid. Ma polnud juba aastaid saanud niimoodi üksi öösel kodus olla. Aku sai igatahes laetud. Pooled mu viimase nädala postitustest on inspireeritud tollest üksikust ööst kodus.

Teine: Njahh, korra käisin läinud nädalal ka sealt Filosoofi tänava korterist läbi. Tuld ma toas põlema ei saanud. Tont teab, kes selle elektri ära sõi. Avastasin tol hetkel ühtlasi, et mu telefonist ei saa välja helistada, et puukuuri asukohta uurida ning nii ma sealt sama targalt tagasi kõndisingi. Tulin koju ja rääkisin messengeri kaudu õele, ta arvas, et äkki on korgid välja lülitatud. Vahepeal selgus ka pisiasi, et puid seal ei ole aga ma võiksin neile osta bensukast ühe paki kamina kaske ning ikkagi kütta. Suur ja tugev tüdruk nagu ma olen, haarasin siis eile lähimast bensukast puuvirna õlale ja... üsna pea taipasin, et see on siiski jube raske hunnik käeotsas vedamiseks. Möödujatele võis üsna suurt meelelahutust pakkuda minu jälgimine, kui ma selle virnaga kergelt puhisedes üritasin kulgeda üle kiilasjää ja läbi Tartu kesklinna. Kohale ma lõpuks siiski jõudsin ning tolleks hetkeks oli mul juba üsna soe olla. Proovisin korke. Ühe tõelise blondiinina igaks juhuks nupu mõlemat asendit, kuigi ma omast arust tean, kumb asetus õige on. Keerasin korgi välja ja sisse tagasi ning proovisin taas mõlemat asetust... aga ei miskit. No, mis siis ikka, kahju küll, et raamatut lugeda ei saa, kuid lükkame tule pliidi alla ja söön vähemasti. Pärast, ahju kütma tulles võin poest hunniku küünlaid kaasa haarata ning siis saan juba ka lugeda. Nii, nüüd oleks vaja see puude pakk lahti saada. Kas siin mingi terariist leidub? Ei leidnud. Käega katki sikutada ei jaksanud, sõrmedel hakkas enne valus. Aga, ma ju ostsin salati kõrvale ka kahvli (!) äkki on seal nuga ka. Oligi ning plastiknuga osutus ütlemata heaks paki avajaks. Kirves!? Kobasin käsikaudu tühja korteri läbi, mingit kirvest ma ei leidnud. Pliidi all oli küll tühja taarat, kuid sellega paraku puid peenemaks ei saa. Täpselt kaks suurt halgu mahtus korraga pliidi alla ning ajaleht vähenes kriitiliselt kiiresti. Tuleb veel lisada, et sellegi olin bensukast ostnud, et noh saan enne ise pilgu peale visata ja siis nõrgematest lehekülgedest põletamist alustada. Süda tilkus verd kui pliidi alla läks üksteise järel lugemata lehekülgi. Hea, et õhtulehe ostsin, polnud nii kahju (aga seeeest põleb kõige paremini - võibolla selle lehe ainuke positiivne omadus). Kiireks kiskus lõpuks, nagu tavaliselt! Järgmine eesmärk: kobada taas kogu korter käsikaudu ja veidi mobiiltelefoni valgustust kasutades läbi, leidmaks ahjuroopi. Vaja oli pisut kiirendada nende põikpäiste halgude põlemist. Ahjuroobist võis seal vaid und näha! Õnneks olin tolleks hetkeks juba võtnud sellise McIvarliku suhtumise ning ühe laiema pahtlilabida (mis oli sinna nähtavasti puht juhuslikult unustatud, arvestades täielikku kriisi kõige vajaliku koha pealt) abiga said tukid segatud ning minagi jõudsin õigel ajal liikuma. Ei virise, sest tegelikult oli see ütlemata lõbus seiklus arvestades minu keskkütte ja kõigi mugavustega korteris elamise harjumust. Mõned lähevad elamuste saamiseks mägedesse matkama, teised õele ahju kütma!