Igasugune õppimine meenutab omal kombel lego klotsidest ehitamist. Algul on sul mõned klotsid. Sead paika idee, millise pisikese onni sa nendega ehitada suudad (esialgu muidugi lootusega, et aja jooksul lisandub klotse ka aknapealsete ning katuse tarvis) ning asud tööle. Kogud ning ehitad... Onn saab valmis. Mõne aja möödudes lisandub küll uusi klotse sahtlisse aga neid justkui polegi enam kuhugi panna. Bridge'ist räägin, kui keegi veel ei taibanud.

Kunagi ammu, ammu, kui me Indrekuga koos mängima hakkasime, asusin ma oma esimest teemakohast onnikest ehitama. Ühel hetkel sai see justkui valmis, et siit edasi ei oska minna, kuigi teadmisi tuli juurde. Tookord tekkis temal geniaalne idee, et ta tahaks nüüd süsteemi vahetada. Appi, kui raskelt see läks. Ma pidin võtma oma onnikese, lammutama selle kildudeks ning hakkama uut ehitama. Sealjuures korjasin ma ju sahtlist välja ka kõik need vahepeal kogunenud klutsid. Veidi projekteerimist ning näed sa, nendega saab ju ilusama ja uhkema majakese ehitada!

Vaevu sai maja püsti, kui saabusid uued ajad. Tema teatas, et läheb aastaks soome!!! Oi, kui õnnetu ma hetkeks suutsin olla. Noh, mina olen ju loll ja kellegagi ei suhtle ning kuidas ma nüüd mängida saan? Upu või uju. Umbes järgmisel päeval otsustasin, et nüüd on viimane aeg hakata julgeks. Lihtsalt võtsin kätte ja lubasin, et hakkan suhtlema inimestega, mis sellest, et nad suure tõenäosusega minus maailma suurimat tüütust näevad. Ma ei lase selle tunde kahtlustel enda liikumist varjata! Ei lase! Teine suur otsus, mis ma vastu võtsin: saa üle oma paranoiast, et otseselt esitatud ülesanded, millele tuleb vastata ei ole mõeldud ainult minu lõksu meelitamiseks ning lõppeks ei anna mul ju kuidagi näidata end lollimana kui ma olen. Need olid karmid otsused ning ma tänaseni tuletan endale igal sammul meelde, et paanika ei aita edasi. Võta vastu, mis pakutakse ning ära lase enesehinnangul piirata võimalusi. (Natuke vist ikkagi lasen aga suured sammud on õiges suunas astutud vahepeal.)

Klotsegi kogunes suhteliselt kiiresti pärast selliseid hullumeelseid eneseületusi. Mul on uus partner, uus süsteem ning ainus, mis jäi teha oli maja lammutamine ning uue ehitamine. Ma tean, et kui see valmis saab kord, siis tuleb sellest häärber võrreldes esimesega, uhke isegi teisega kõrvuti pannes. Hetkel on aga üks suur-suur segadus asjades. Klotsid on kõik mööda tuba laiali, ehitada olen jõudnud vaid natuke kuskilt alt ning lisades siia selle loomupärase ande, et niikuinii kõik arvavad, et ma olen ilgelt loll, tüütu ja vastik, siis kokku tuleb suhteliselt kummaline seis (ehk üritage nüüd ette kujutada seda mõtetetulva ning mõttelagedust korraga, kui ma tõstan laualt 13 kaarti). Aga see seis lähe ühel päeval üle. Kunagi tuleb midagi kindluse moodi ning meeles pidades, et ma ju tegelikult ei saa jääda lollimaks, tuleb kasutada situatsiooni, ehitada oma häärberikest ning loota, et kui ma kunagi just midagi veel grandioossemat ehitada ei plaani, siis vähemalt selle saan projektikohaselt valmis ning kasutuskõlbuliku. Küll ma saan! Vundamenti oli vaja laiendada. Nägemus millestki laiahaardelisemast. Ehitusstiil on suuresti muutunud ning seni katsetamata võtete kasutamine vajab erilist harjumist. Julgust ning selget mõistust! (mõlemaid napib)

(Võibolla pean ma hoopis tänulik olema, et Indrek just nüüd ja nii pikaks Soome läks. See sunnib mind edasi liikuma. Muidu oleks mul olnud veel aega põdeda ning oodata, et kunagi... küll kunagi läheb miski paremaks... Krt, ei lähe, kui ise ei tee!)