Eile, poole mängu peal, küsis üks lahe inimene (tahaks nimetada heaks sõbraks aga see eeldab vist kahepoolset kokkulepet), kuidas mul läheb. Minul läks nägu naeru täis ning vastasin, et hästi. Läkski hästi. No vähemasti oli hullult naljakas vaadata seda järjest kasvavat põhjade merd. No me saime selle viimase koha saamisega lõpuks ometi hakkama! Ja veel tõeliselt masendava protsendiga!

Praegu jäin mõtlema, et oleks ta selle sama küsimuse esitanud pool tundi hiljem, oleks saanud risti vastupidise vastuse. No mis siis ikka, koputan taas Laurile õlale, et ole hea ja otsi, kas leidub inimest, kes on nõus esmaspäeviti blondiiniga mängima. Ma isegi ei oska kuidagi kommenteerida. Lihtsalt sõnatuks võttis. Aga noh, mis siis ikka, elu läheb edasi ja küll ma kunagi jälle kellegi leian, kellega mängida.

Aga keda ma siis otsiks endale partneriks? Njahh, muidugi oleks ääretult hea mängida kellegagi, kes on minust jupi parem mängija. Mina saaksin õppida parematelt, samas oleks hull motivatsioon jõuda kuhugi natuke lähemale ning õpetussõnad tuleb vaikselt vastu võtta, neid hiljem omaette vaagida ning neist õiged järeldused teha. Küsimus vaid: miks peaks mõni selline minuga mängida tahtma? Ja neil kõigil on ju omad kindlaks kujunenud partnerid olemas ja... Noh hea küll, ei saa tugevat partnerit. Aga siis keegi motivatsiooniga tegelane. Keegi, kellega koos arutada ja uurida-puurida, koos kasvada ning heaks saada. Hea sõber, kes kannataks minu ebardliku iseloomu välja... (sellist inimest vist ka ei ole)... asi hakkab keeruliseks muutuma, kuid Lauri on omamoodi võlur nende kohtade peal ning temale tulebki loota hetkel!

Aga koht oli aus! Nii aus, et ma ei lakka ikka eputamast. Täiesti kindlalt ja ausalt väljateenitud! Nii aus, et minu egol oleks vist võimatu sellisel hetkel loobuda. Jätaks kuidagi allaandmise mulje. Isegi, kui see nii ei ole... ja antud hetkel ei olnud põhjused seal.