Ohh.... Depressioon hakkab lõpuks ikkagi murdma. Mõtlesingi, et kaua ma selline optimist olla suudan (arvestades elukorraldust: hariduseta, tööta, rahata, lapsega).

Ja Indrek, vana tohman, saigi oma stipi ning pesitseb sel aastal Soomes. Kellele ma nüüd kurtma hakkan, et elu on ikka nii ebaõiglane? Miks läheb elamine õnneks vaid neil, kes on targad, osavad, ilusad, kohusetundlikud või püsivad? Miks ei võiks vahel vedada ka mõnel idioodist luuseril? Näiteks minul??? Ja ilm on nii külm. Ja üldse! Peaks minema ja mõnele prügikastile jalaga andma (aga mitte toas, sest siin on niigi praegu paras kõntsakord maas).

Aga noh, küll see mul jälle peagi üle läheb! Ei viitsi ju kogu aeg ka depresseeruda. Nii võiks end hulluks ajada. Pealegi oli täna üks tõeliselt positiivne elamus jälle. Käisin mängimas... ja seal läheb tuju heaks! No lihtsalt läheb. Mõnusad inimesed, lahe ühine tegevus ja üllataval kombel ei olnudki viimane! Ma ikka veel hämmastun, kui ma polegi viimane. Nähtavasti sai ka Maarja täna positiivse emotsiooni. Ta sai mulle paar korda öelda, et ole hea ja proovi teine kord mitte olla selline idioot. Mulle tundub, et oma tavalise partneriga tal seda võimalust eriti ei ole. Ma loodan, et ta nautis seda (sest ma tõesti kaotasin kohati pea ja tegin täiesti mõeldamatuid liigutusi).