Tunne inimesi!

Jäin eile mõtisklema, et huvitav, kui kaua mul kulub aega enne, kui hakkan esmaspäeviti ka nägusid ja nimesid kokku viima. Tõeliselt piinlikke situatsioone annab tekitada puuduliku mäluga. Õnneks need, kes mind vähe rohkem tunnevad, teavad ka minu võimet küsida: kuule, kes see oli, kellega ma just pool tundi lobisesin?

Neljapäeviti kulus esmase ülevaate saamiseks umbes pool aastat aga seal käib ju hulga vähem inimesi(!) . Esimese hooga oli minu jaoks vaid üks suur nägude-nimede virr-varr. Inimesi ma juba natuke tundsin. Nii mõnegagi sai juba lobisetud niisama ja siis oleks veel eriti nadi olnud küsida, et kuule, mis su nimi ka on? Õnneks oli Indrek see, kes hakkas mingil hetkel nägusid nimedega kokku viima ning hea inimesena jagas ta lahkelt seda infot ka minuga. Läbi mingite fraaside ja ütlemiste: tead küll noh, see hädapidur... (vaiksemate inimestega oli probleem muidugi suurem). Ainsad, kellel mina hakkasin varem vahet tegema, olid kaksikud. Pannes nad kõrvuti seisma, sai öelda, et Indrek on Indreku moodi. Aga ükshaaval ei tee ma neil ikka veel vahet. Ma tean, et neil on selge erinevus aga ma pole veel selgusele jõudnud - kumma juures. Kaldamägedel ei tee ma ikka veel vahet ning paar harvem tulevat tütarlast on nimetud minu jaoks. Aga üldiselt: poolteist aastat ja tuumik on teada.

Tagasi nüüd aga esmaspäevade juurde. Neljapäeviti on meid 3...6 lauda inimesi, esmaspäeviti 12...13 lauda. Keda ma sealt siis tunnen? Peaaegu kõiki, kes neljapäeviti mängimas käivad. Punkt. (ühe pisikese mööndusega... vahel). Seda, et need kaks poissi ongi Kaldamäed, rääkis Liisa mulle üks esmaspäev. Arvatavasti oli ta minu naiivse küsimuse peale perseli kukkumas aga ma ausõna ei tunne inimesi. 50 inimest on minu jaoks juba rahvas.

Väike vihje minu mittetundmise sügavustest. Kunagi ühe tehnikumi ühikas elasin koos tütarlapsega, kelle nimi oli Pirje. Ma käisin pea kaks kuud ukse pealt nime vaatamas, sest see lihtsalt ei mahtunud mu pähe. Tavaliselt ma taban nimed umbes sel hetkel, kui keegi mulle nime mainib ajal, mil ma parajasti oma ohvriga üks-ühele juttu puhun. Siis kinnistub nimi iseloomu külge, silmade ja miimika külge. Pirtsu puhul ei töötanud ka see! Tõsi, temal oli minu nimega pea samasugune hämming. Teisalt, küsige mu käest ntx., mis värvi autoga mu õde ringi kimab... Ee...mm... (äkki oli tumepunane...) aga kindel ma selles ei ole. Olulisematel autodel jätan meelde autonumbri, siis on võimalik see hiljem parklast uuesti üles otsida (muidugi juhul, kui prillid on taskus). Kuju ja värvi ei tea ma kunagi. Paremad sõbrad juba teavad, et siis tuleb neil autost välja astuda ning laialt üle parkla lehvitada, kui mina seisan õnnetult ja nõutult kuskil servas, üritades mõistatada, mis suunas liikuma peaks hakkama.

Ennustagem siis: kas ma suvel juba suudan orienteeruda selles maailmas ka inimesi pidi? Aga sügisel? Järgmiste jõulude ajal? Tõsi, tuleb tunnistada, et mul on natuke lihtsam seda teha nüüd. Piisavalt armas arhiiv, millest saab alati uurida, et kelle vastu me seda tobedat 5C mängisime? Ja mida me nende samade vastu varasematel kordadel mänginud oleme?... Piisavalt pika arhiivi korral leidub mingeid sõnu, fraase, liigutusi, mida ma äkki mõne näoga kokku oskan panna. Sõnade peale on mul teatavasti pisut parem mälu. (Ma suudan meenutada suure osa oma vestlustest inimestega... just vestlustest, messengeri tekste ei mäleta ma üldse... ning tihtilugu saab mingeid fraase seostada konkreetse kellaaja, nädala- ja kuupäevaga mingis kindlas ruumipunktis koos inimeste asetuse ning liigutustega.)