Leidsin paar päeva tagasi üles vihiku, millesse ma kunagi ammu (olin siis vist 12. aastane) hakkasin kirjutama romaani (ca. 100lk. käsikirjas 23.joonelistes vihikutes). Jah, õigesti lugesite - romaani! Lugu, mis hakkas arenema 9.a. tüdrukuga kummalises, nii pool-keskaegses-maailmas. Mingil hetkel oli see tütarlaps 15. aastane, päästes nii kunigriigi, printsessi ja üldse terve negatiivse maailma koos oma esimese (ja arvatavasti eluaegse) armastatuga...

Mis sellest tüdrukust tänaseks on kasvanud? Kuningriiki ma päästnud ei ole. Printsidega valgetel hobustel on ka veidi kitsas. Siis, pisikese tüdrukuna olin ma kindel, et ühel päeval kasvab minust kirjanik! Ka natuke suuremana kandsin ma seda mõtet endas ning hiljem, keerulistel aegadel oli see üks neist "liiga kaugetest unistustest, millesse siiski on hea peitu pugeda". Jänes puges ühel hetkel põue ning nii hea oli endale öelda, et selleks on vaja midagi enamat (ntx. mõistust ja tunnete sügavust ning maailma tunnetust ja sõnaosavust... ning tõelist mõtet ja pointi, mida keegi võiks soovida lugeda) ja lõppude lõpuks on keskpäraseid jahujaid niigi palju. Panin selle maailma enese jaoks paika ning pikemalt mõtlemata kuulutasin end ebapädevaks ning loobusin igasugusest kirjutamisest.

Maailm ei kaotanud sellest midagi... Vahest isegi võitis, sest igavaid vusserdisi on niigi piisavalt. Ja minul on unistus, mida kummastava igatsusega meenutada. Midagi, mille abil tänagi lahti mõtestada kummalisi olukordi. Just selle pärast kasutan ma siingi nii pagana palju küsimärke. Ma mõtlen läbi käe! Olen seda vist kogu oma teadliku elu teinud...