Kui juba unistada, siis unistada suurelt! Kõlab ju hea plaanina, kas pole? Kui lasta unistus liikuma, siis võiks mul olla töökoht, mille eest saab palka, no ütleme, vähemalt 600€ neto - ehk sellise summa, millega maksad maksud ära, ostad söögi lauale ja jääb veel uute saabaste fond ning kübeke kõrvale ka selleks hetkeks, mil arvuti kuvar viimaks töölepingu üles ütleb (ta nimelt läheb viimasel ajal tööle 32 minutit alates arvuti nupuvajutusest). Oleks tõeliselt imeline, kui saaks töö raames raamatuid lugeda, nende üle arutleda ja mine tea ehk oma piiratud oskuste raames isegi sõnu paberile seada. Või soovitada neidsamu raamatuid teistele, püüda olla inspiratsiooni ja valikute allikas, ka see oleks imeliste valikute seast. Ideaalsel töökohal ei peaks õhtul kella seitsme ajal enam kodust väljas olema, vaid saaks juba lapsega koos rahulikult õhtusööki nautida, saaks esmaspäeviti klubis mängimas käia, oma sõpradega vahel ka suhelda ning kõikidele, kes külla tulevad, pakuks kooki - oma küpsetatut!

Kuid elu on midagi muud...

Olgu, on muud, kriipsutame tagavarafondid maha - et oleks raha, millega maksud maksta nind terve kuu süüa ja vahel ka vanematel külas käia. Kellele seda viimast sajalist ikka vaja on (kannataks ka sealt veel tillukest laveerimist)!? Ja kui saaks lugudega mässata, siis oleks nõus ka mõne õhtu tööl olema, saab hakkama! Või teha midagi muud, mis poleks ehk see "päris minu jaoks loodud koht", kuid sisaldaks tööd, millega ma toime tulen, mis ei tekitaks ülemäärast segadust peas ega stressi südames (Ma olen järeldusele jõudnud, et ma ikka pole päris "naine" selle koha pealt - multitaskinguga on teatavaid probleeme stressi vältimisel).

Kuid elu on midagi muud...

Olgu-olgu, ära karju mu peale! Ma ju saan ise ka aru, et elu midagi muud on. Võtaks siis niisama juurde mõne kohustuse, mis kannataks lisa sajaeurose iga kuu oma eelarvesse panna. Persse see aeg ja persse see mina, ellu on vaja jääda, arved on vaja maksta ja laps suuremate traumadeta suureks kasvatada!

Kuid elu on midagi muud...

Ma sain täna palve lihaleiva küpsetamiseks - vaatasin rahakotti ja nentisin: kas lihaleib või telefoniarve? Ma sain eile väikese jõulukingi töölt ja mu kibedus kehitas õlgu: kruuse on kodus juba mitmeid, palju parem oleks olnud rahaline preemia (olgu või see 5€) ülekandena pangakontole. Ma olen täiesti ärahooratud selle pideva rahapuuduse poolt (olgu, tean, et ise olen loll ja haridusega seal olen, kus olen).

Jap, see on elu!

Ma ei taha jõule! Ja ma ei taha kingitusi... Ma tahan, et mul oleks kogu selles melus võimalik pugeda teki sisse, tunda oma lähedasi enda ümber sumisemas ja nautimas ning ise lihtsalt lugeda, lugeda ja veelkord - ennastunustavalt lugeda neid imelisi seiklusi, mille minust paremad kirjutajad on paberile pannud. Ma tahaks kogu selles melus, autistlikus raamatusse põgenemises ning teki- ja kohvisoojuses unustada kõik, mida peaks suutma teha märksõnaga "raha" - ehk sellega, mida pole.