Päästemissioon edutult läbitud. Ausalt öeldes pole ma viimane tund aega teinud mitte midagi muu peale hiiglaslike krokodillipisarate valamise. Päriselt! Ei saa ju nii olle, et kui tunneli lõpus kustub valgus, siis võid sa taskust leitud tiku valgel lugeda seinal helklevat flaierit: "seoses tunneli varinguohuga, müüritakse "õnneliku lõpu" poolne ots kinni."
Jah, ma käidin seal ja arst küsis muigega, et kas ma ikka ei orka öelda, kust mul valutab. Ja mina raputasin taas pead. Krt võtaks pool suud põleb, mul pole aimugi mis või kuidas. Igatahes faks on see, et väljatõmmatud hammastest alles jäänud augud olid endiselt augud. Ühe neist kiitis ta ilusaks, kuid teisest leidis mitu mädakotikest, mille ta ilusasti välja sikutas. AI! See on valus! Vastikult, ebaausalt ja räigelt valus! Valu kiirgus paremale ja vasakule, Mina kriuksatasin, tõmbasin varbad krampi ja lebasin täiesti abitult ja kaitsetuna edasi. Ja ta pani sinna valuvaigistava ning põletikku vähendava geeli peale ja lasi mul minna.
Esiteks tegi ta mulle haiget ja ma kardan haiget saada. Igal tasandil ja igal moel. Teiseks hakkas mulle kohale jõudma, et vähemalt osa valust on tingitud hoopis sellest samast vasakust ülemisest tarkusehambast. Osa nendest aukudest ja mine tea, osa ehk veel millestki kolmandast. Kambakas, eks ole! Aga mismoodi neid tarkusehambaid välja sikutatakse? Alustame tõsiasjast, et ilmselgelt on seal ka mingi põletik juures. Teiseks, mismoodi neist taastub.
Mul on hirm. Mul on pisaraid silmi toov hirm valu ees, mida ma täna kaasas kannan ja veelgi suurem selle ees, mis ees ootab. Ma ei taha enam midagi neist! Ma ei taha hambavalu ja ma ei taha haavavalu ja ma... ma... Ja ma olen selle kõige pärast juba terve pakitäie taskurätikuid täis luristanud nagu mõnes Ameerika seriaalis.
Ma ei taha! Ma ei julge! Ma ei taha!
No comments:
Post a Comment