Wednesday, November 6, 2013

Kaotatud söögiisu ja kaine mõtlemine! Võimalik, et mõlemad on meelitatud lõksu kodanik Turvatunde poolt, kelle jaoks poleks see esimene kord neid lahkudes kaasa meelitada, kuid ei saa välistada võimalust, et need lihtsalt mu taskust millalgi välja pudenesid. Ausale leidjale vaevatasuks leib soolalihaga.

See oli mingi kolm-neli nädalat tagasi, kui ma ühe teksti juures jõudsin kohani: "Ta ohkas ja istus kivile. Las nad siis tulevad, mõtiskles ta, saaks jalale korraliku ravi. Sel hetkel oli ta väsinud kõigest – väsinud pidevast võitlusest, vigastuste lõppematust valust, muretsemise pidevast taustafoonist." Ja kuidas ma kaasa helisesin tolle värskelt sõnastatud mõttega! Oi, kuidas helisesin. Tööl. Kassas. Oli üheks hetkeks tüdruk, kelle näost paistis morbiidne tõsisus. Järgmine klient, kes ruumis sisenes sai endale taolise pilguga teenindaja...

1 comment:

miira said...

Kui kuu alguses on paanika, siis kuu lõpuks jääb pisaratest alles vaid kalapilk - mida pole, seda pole; mida ei tule, seda ei tule... Ja kui mitte mõelda, mitte näha, mitte kuulda, mitte... , siis kannatab veel rahulikult oodata. Oodata mida? Ilusamat tulevikku? Sooja suve? Tagasisidet mõne välja visatud teksti kohta (mida keegi ei loe... endiselt...)... Muhv nõudmiseni! Aga ikka veel elus!