Oi jah, kui ma reedel hambaarstilt tulin, ütlesin ma endale kohe, et kunagi, mingil natuke paremal ja pikemal moel. Plaan oli see kirja panna siis, kui saagas hakkab valgus paistma. Ma nägin valgust tunneli lõpus. Ausõna, nägin! Aga juhtus see, mis ikka - tunneli lõpus olev pirn loobiti kividega puruks.Noh, ega ma praegugi ülemäära hea meelega ei kirjuta, kuid seda lihtsalt sel tibatillukesel põhjusel, et ma pole täna võimeline paigal istuma, rääkimata selgelt mõtlemisest või mingilgi moel rõõmsameelne olemisest. Ometu pean ma iseenda vastu aus olema . ma mõten sõrmeotstega - ning sel põhjusel austagem algusest.
Kui ma reede hommikul hambaarsti juurde läksin, polnud ma isegi eiriti närvis. Ma olin ootuses, et viimaks ometi saan ma lahti sellest tuikavast valust, mis aeg-ajalt öösiti terava sööstuga mind täiesti ärkvele ja istuli võpatas. Ma olin rahul, et nädalane mediteerimine saab ehk piiri peale. Läksin kohale ja sain esikus oodata. Ootamine nende lõhnade sees pole minusugusele jänesel üldjuhul kuigi hea variant. Mõtlesin iroonilise muige saatel, kas nüüd ongi paras aeg paanikasse minna. Eip, veel ei olnud! Isegi kabinetti sisenedes olin ma mõistusega täitsa kodus. Lihtsalt sellest ei saanud ma aru, miks mu keha reageeris omasoodu, kui tool pikali asendisse lasti. Mu käed värisesid ja põlved ja ma ei tundnud mõistusega mingit paanikat. Naersin enda üle ja hingasin korra sügavalt sisse ja välja. Ka see, kui assistent mu vasaku silma nurgast pisara ära pühkis, tuli mulle üllatusena. Ma ei märganud selle sinna ilmumist, kuid tunne oli armas. Täiesti jabur, teatud situatsioonides tõepoolest ongi olemas inimesi, kes näevad pisarat su silmas (ning veelgi uskumatum - pühivad selle ära)!
Nojah, seal ma olin ning mitte keegi meist kolmest, kes selle minu suuga tol hetkel meeleühenduses olid (mina tunnetuse ja arst assistendiga nägemisega), ei suutnud selgelt ja üheselt öelda, mis täpselt selles suupooles võis valu teha. Seal on kaks väljatõmbamist ootavat tartusehamba varet, mis ei erine välimuselt kuigi palju keskaegse kindluse varemetest suvalises Eestimaa maakohas. Seal oli kaks hammast veel, mis ootasid väljasikutamist. Ja veel leidub seal üks kohest ülesehitust vajav hammas ning veel neli auguga hammast ja hunnik hambakivi... Ja seal olin mina - iseneslikult vibreeriv ja pärleid silmanurkadesse koguv. Kõikidele neist varedest sai peale puhutud ning neid sai natuke koputatud, kuid ühtegi valusööstu ei toimunud. Need kaks test väljasikutamist ootavat hammast andsid kerge järelkaja ning need ka välja tulid. Mõlemad.
Ma sain teada, et mul on tilluke suu ning selle kangutamise ajal oli mul pool aega tunne, et kohe-kohe panevad lõualuud paigast ajama ning see tunne kui mingid tööriistad aktiivselt ja jõuliselt mu alahuulele toetusid, polnud ka kuigi meeldiv. Ometi tuimestus toimis, hambad pudenesid ning kui ma sealt ära tulin, panin juba uue aja. Pankrot mu rahakotis süveneb veelgi. Palju õnne mulle! Kuid mul ei ole seda kõike enam mitte kuhugi edasi lõkata. Ma ju tean, et seda päeva ei tule mitte kunagi, mil ma ei peaks oma paanikat üksi paanitsema. Ma ju tean, et lõpuks, olgu see siis millal tahes, pean ma olema suurem iseendast, rikkam iseendast ja üldse kuidagi ilusam ja parem. Persse! Ma ei oska ega suuda!
Mediteerisin selle päeva tööl. Haav ikka valutab ju mõnda aega ning ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu. Õhtul, enne magamaminemist haarasin ühe paracetamoli hinge alla ja uinusin. Hommikul silmi lahti lüües naeratasin rõõmsalt - ma olin maganud kaheksa tundi ilma ärkamata. Ma olin väljapuhanud! Tegin endale ühe jääkohvi ning vaatasin end peeglist - põsk oli parasjagu üles paistetanud. Varem, valutades ta seda ei teinud, kuid nüüd... Ohkasin, kuid päev oli algamas, vanemad teel linna ning aiamaa ootas tegemist.
Vahest oli just see terve päev metsas saatuslik viga. Vahest sai otsustatud vale hamba kasuks reedel tooli peal värisedes. Vahest ei läinud see tõmbamine nii nagu plaanitud. Eh ajas vee tõmbamine vihaseks mõne teise kolde, kuid täna öösel kell neli hüppasin ma terava valu pärast püsti. Terve päeva on mu põsk olnud kaks korda paksem kui teine ja ma pean olema homme tööl! Klienditeenindaja. Mis kuradi teenindaja ma olen oma pundunud näoga? Milline teenindaja on valust moondatud tõsidusega? Ja kuidas ma ise vastu pean, kui ma täna olen korduvalt valust nutma hakanud, põrandale piiksudes pikali vajunud ja muu aja mediteerinud kui vähegi kannatab.
Mul on aeg hambaarstile 21. maiks. Ja see on tõesti majas ja arsti juures, keda ma enam paaniliselt ei karda. Aga sinna on nii palju aega! Kuidas kurat ma sinnani üle elan? Mis ma teen? Homme hommikul olen ma tööl ning praegu on võimalik vaid palvetada kõikide surnud ja elavate jumalate poole, et nad laseksid mul öösel magada. Siis oleks kergem tööl olla. Ma ei taha minna kliinikumi. Esiteks ei suuda ma üle olla nende esimesest registratuuri küsimusest "kas arsti või kirurgi juurde?" ja teisalt, kui ma seal viimati käisin (5 aastat tagasi) sain ma sõimata... Niuts... Ma ei taha! Aga valu on julm ja need kaks auku mu kunagises hambarivis niristavad endiselt (60h hiljem) veel verd ja mäda. Ma ei oska selle kõigega toime tulla! Valust oleks vaja lahti saada, kuid seda nii, et töölt ei peaks puuduma. Tööl oleks vaja käia, kuid nii, et see oleks meeldiv nii mulle kui kliendile. Oma arsti aeg on nii kurradi kauges kauguses, valu pea talumatu ja siis on veel hirm ja krooniline rahapuudus... Persse! Kas tõesti on "pea maha" ainus lahendus...?
Ma kardan! Tõsiselt ja paaniliselt, ma ju kardan! Ja see enese sitahädana tundmine teeb rohkemgi haiget. Ma tahan, et elu oleks ilus ja hea ja... Ah, persse, pugeda nurka ja ümiseda monotoonset viisijuppi kuni reaalsus kaob hämuks, valu muutub võõrkehaks ja ise... ise lakata mõneks ajaks mina-olemast. Olla väike laps, pugeda voodi alla peitu ja hüüda nuttes: "Ema, palun ära lase mind veel kodust välja! Ma pole selle maailma jaoks valmis."
No comments:
Post a Comment