Puhkus klienditeeninduses algas sellega, et kui ma kell pool kolm enda tagant masina kinni lõin ja koju tulin, istusin ma esimesed 9 tundi vaikuses - telefon häält ei saanud, telekas käima ei läinud ja arvutist vaatas mulle vastu vaid fail pooliku tekstiga - masendavalt palju kirjavigu, meeletus koguses tööd, mis on vaja veel ära teha, kuid mille tegemiseks on ajavarud alati nii masendavalt limiteeritud. (<- Isegi siia sai sõnakordus "masendava" näol sisse kirjutatud. Annab hea ülevaate mu hetke vaimsest seisundist)

Esimesed neli tundi istusin lihtsalt diivanil ja vahtisin lage. Koristama peaks! Ei viitsi. Pesumasinat peaks otsima! Ei jaksa. Torutöödele oleks vaja mõelda! Mitte täna. Aga millal siis? Metsa vaarikale peab jõudma, Nuia peab jõudma ja Võsu... Ja esimest korda ma tundin, kuidas ma ei viitsi Võsule minna. Kuidas õudsalt tahaks aga lõppeb see jälle kõik sellega, et eelarves on augud, mille kinni traageldamine eeldab meeletut vaimset pingutust ja siis on peagi pärast seda ees hambaarst, mille aja edasilükkamist ma täna veel tõsiselt kaalun ja siis on sünnipäev ja siis... Ma lihtsalt istusin ja vahtisin lage. Suuremaks mängimiseks Võsul puudub igasugune tahtmine ja igasugune eelarve. Sõpru tahaks näha! Seda väikest majakest kaminaga tahaks enese ümber tajuda... Ja siis saabus rahu, umbes neljatunnise mõtlemisega - mängida kaks esimest päeva ja nautida ülejäänud õhtud tühja maja kaminaga sel ajal kui kõik teised mängivad, lugeda läbi ehk kaks või neli raamatut, süüa mustikaid ja lihtsalt vaikida.

Mitte kuulata! Kõige suurem puhkus klienditeeninduses on hetk, mil sa ei pea suhtlema mitte kellegagi. Sel põhjusel vaikis täna mu telefon, vaikis internet ja vaikisin mina. Nojah, muidugi võib siia ette meenutada tööl oldud tundidel kuuldud ägedat venekeelset vaidlust, mis lõppes minu kõrval oleva tütarlapse pika puhisemisega veel tagant järgigi. Esmalt kuulsin ma juutide kohta ühte ja teist. Seejärel sain teada, et on ainult üks Õige Usk ning juudid väänasid Õiget Usku nii, et tekkis neile sobiv ja katoliiklased muutsid ka Õige Usu valeks. Jeesus polnud üldse Jeesus ning krt seda enam mäletab, mille peale tütarlapse puhin pöördus, kuid jõudis ta välja ideeni, et alates Peeter Esimesest, kes on ainuisikuliselt süüdi kange alkoholi Venemaale imbumisest, on kange alkohol muutnud venelaste DNA-d nii, et nad rumalamaks on jäänud...

Ma olin tolle pika loengu ajal tasa, õige tasa, kuigi hing oleks tahtnud küsida: "Millised seened siis täna hommikusöögiks olid?" Aga kogemused palusid mul mitte ainsatki silpi vahele öelda. Ma ainult muigasin, alul lõbustatult, siis üsna irooniliselt ja viimaks tülpinult lunastust oodates. Meenus üks teine dialoog kevadest, mida ma samamoodi tööl kõrvalt kuulsin, kus kaks tütarlast rääkisid "eile õhtul" näidatud dok-filme. Kuulasin neid pikalt ja kui dialood hakkas juba vaidluseks kujunema, märkisin vaikselt, et nad räägivad kahest erinevast dok-ist, mida tõesti eile mõlemat näidati. Tol korral kuulsin ma viimase arendusena, et too talvel Venemaa avarustesse laskunud meteoriit oli tegelikult tulnukate laev...

Oeh jah, kui ma töötan seal, kus ma töötan, olen ma valmis, et klientidelt võib vahel kuulda "mida iganes". Neid on igasuguseid ning enamasti on mul siiralt lõbus, kui näen, kuidas inimene tuleb ja mingi imepisikese asja peale end üles kruvima hakkab. Ja ta kruvib ja kruvib ja... ja mina võin vaid teha märkusi, et see või teine situatsioon on klassikaline psühholoogia algõpiku näide. Kohutavalt raske on sel juhul laia naeratust vaikseks ja viisakaks "olen teenindaja" tüüpi naeratuseks taandada. Aga kaastöötajatelt eeldaks vahel natuke mõistust. Pole ju palju tahetud!?

Igatahes, teraapilised 9 tundi vaikust on läbitud. Laupäeva õhtul mängiks kaarte juba? See krdi pesumasin ja tilkuv torustik elab ehk veel paar päeva (või nädalat) ilma minu suurema vaevanägemiseta...