Meil oli eile koolitus. Mitte meie oma firma tegijatelt, vaid lepingupartneritelt ning teine pool sellest koolituspäevast pühendus aktiivmüügile. Onu pidas meile mingi tunnise loengu, mis oli ju peaaegu täitsa kuulatav. Minu kõrva jaoks ehk veidi labane ning ilmselgelt oli onu hirmuäratavalt intensiivne oma olemuselt, kuid tuleb endale aru anda, et mina ja "aktiivmüük" ei mahu ühte lausesse kuigi mugavalt. Oh-jah, me ei mahu sõjata ühte raamatusse ega ühte raamaturiiulissegi, kuid selles positsioonis püüdsin ma eile suhteliselt avatuna kuulata onu taidlemist. Ta jutus oli isegi ivasid. Kuigi need olid kaugelt liiga teatraalses ja ülevoolavas kuues, jättes kuue alla vaid poolikuid liiglihtsustatud terasid, neid terasid siiski leidus...
... kuni ühe hetkeni! Meie ette lajatati slaid mitmete ammu klišeedeks kulunud tsitaatidega ja ma... Ma jõllitasin sõnatult mitu pikka sekundit. Lihtsalt jõllitasin, neelatasin ja jõllitasin edasi. Kui mu vaimne tasakaal liiga paigast hakkas vajuma, tõstsin käe ja tegin märkuse, et "Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu." pärineb tegelikult Artur Allksaare luuletuse "Aeg" algusest ega ole teps mitte Karl Ristikivi sulest. Onu viskas kelklevalt, et tema allikad väidavad muud ja üle üldse, jätame selle teema ja läheme edasi (andes oma kehakeele ja hoiakutega teada, et kavatseb ka järgneva kümne aasta jooksul seda sama slaidi oma koolitustel kasutada).
Ja selle ainsa mastaapse eksimusega kukkus kogu ta koolitus kolinal kokku. Kuigi mulle Alliksaare looming väga meeldib, ei ole ma isiklikult kunagi ülemäära suhestunud konkreetse luuletusega. Põhjus on lihtne - seda ühte luuletust on lausa uskumatult suurtes kogustes tsiteeritud nii kõnes kui kirjas, seda on erinevate inimeste poolt loetud nii palju, et need võõrad emotsioonid, mis luuletuse taha on kasvanud, tekitavad liigse müra, milles on raskem isiklikult suhestuda.
Teisalt, sellise kaliibri luuletus, mida iga natukese aja tagant taas ja taas meedias kasutatakse, ei ole enam mingi ainult luulepededele teadaolev friigifakt. Seda teavad, on kuulnud ja lugenud ka need, kes üldjuhul poeesiat oma päeva ei lase. Ja lasta selline viga oma koolituse slaidile? Ma olin hämmingus. Jäi mulje, et neid koolitusi käiakse "ära tegemas", linnukest saamas ja üleüldse paistis uuenenud valguses aktiivmüük midagi, mis on intensiivsete ja rumalate kiusupunnide pärusmaa (klient/kuulaja on loll ega väärigi paremat)...
No comments:
Post a Comment