Vahest on tõesti kõik ja veelkord kõik kinni ainult minu edevuses ning teadmises, et õnnetused varvastega on muutunud kuidagi kahtlaselt üldlevinuks mu lähikondlaste seas. Mu õde murdis mullu kahel varbal luu ning mõlemal korral oli tegemist elegantselt irooniliste ning värskendavalt uudsete lähenemistega. Samal ajal kui mina hindasin lihtsalt uksepiitade asukohta sentimeetri võrra valesti ning koridori tormates jätsin oma väikese varba korraliku ragina saatel elutuppa, siis tema kasutas selleks nii kaasaegseid tehnoloogilisi abivahendeid (trenažöör treeningsaalis) kui ka igavikulisi ja ajatult armsaid vahendeid (oma kärbeskaallasest pisitütre hella hüpet). Aga uksepiit! Valge, vaikiv, igav, natuke kulunud ning ilmselgelt igasuguste matsudega harjunud - ei mingit värskust!

Teisalt tahaks süüdistada oma hajameelsust. Hajameelsust minus jagub rohkem kui viies keskmises eestlases kokku. Täna, näiteks, õmblesin oma lapsele homseks esinemise seelikut ning lukku õmmeldes unustasin seeliku laiali tõmmata. Midagi mõtlemata õmblesin sama luku ühe õmblusega nii vasakule kui ka paremale puusale. Hajameelsus? Parem ikka "hajameelsus" kui "idiootsus" ja "lauslollus", eks ole!?

Küllap on muidugi oma osa ka selles, et varbaid on ainult kümme ning mina oma kümmet väikest neeg... ptüi!... varvast olen aastate jooksul piinanud piisavalt. Ma olen neid pakkunud lapsele lõunasöögiks, ajanud neid erinevatel hetkedel vardasse, tagunud neid halastamatult vastu kõikvõimalikke pindasid, jalutanud tänaval nii, et saapatallad olid saabaste alt puudu... See viimane juhtus viis aastat tagasi jaanuaris Tallinna linna väisates. Tõsi, saapad olid vanad ja korduvalt liimitud, kuid trikki, jalutada saapapealsed linnarahvale vaatamiseks ning sokk vastu jääkülma asfaldi bussijaamast Ülemiste keskusesse, ma teist korda enam ette ei võtaks. Ma arvan, et mu varbad on juba aastaid saatnud palvekirju ja appikarjeid kõikvõimalikesse ministeeriumidesse, politseijaoskondadesse, üliõnnetute varvaste turvakodudesse ja teistesse asutustesse, kuid siiani pole keegi rahuldanud nende palvet minusse natuke rohkem tähelepanu sööta. Ma ise küll üritan, kuid vahest mitte piisava hoole ja armastusega.

Mullu proovisin ma korra suunata kogu hajameelsus varvaste asemel küünarnukile. Astusin korteriuksest välja ning lifti nurga tagant välja pöörates seljakotti selga pannes, jäi küünarnukk sujuvalt nurga taha. Loomulikult oli kiire bussi peale jooksmisega! Ja ega ma aeglase kõndimisega muulgi ajal eriti hiilga kahjuks. Hull ragin ja väga ebameeldiv valu jõudsid mu meeltesse korraga. Liigutasin peatusesse minnes ettevaatlikult kätt - teravat valu polnud. Kordasin seda tegevust hiljem bussis ning sihtkohta jõudes uurisin kätt hoolega - erilist sinikat polnud, paistes polnud ja liikus normaalselt. Aga ragin ju oli!  Jah, ragin oli. Neile, kes mulle külla peaks sattuma, võin ma trepikojas näidata kohta, kus mu küünarnukk paksust krohvist jagu sai ning ise veidi sinakamana uhkelt edasi jalutas... See oli korra. Ainult ühe korra. Olgu! Olgu-olgu, enda vastu tuleb ausaks jääda - oli ka teine kord, kuid siis oli vastaseks paks metallist turvauks - raginat ei olnud, auku ei jäänud ja sinikas oli suurem - ei midagi märkimisväärset.

Mõned nädalad tagasi haarasin köögisahtlist hooga konserviavajat. Valus oli! Just nagu oleks millegi terava otsa oma sõrme toetanud. Tõmbasin käe välja ja koos sellega tuli üks peenike grilltikk. Peenike ja armas aga miks, krdi päralt, ta mu sõrme otsast alla tilpnes? Kulus terve hetk enne kui ma taipasin vastust: 1. vaatus loos nimega sõrmed. Midagi värkendavat vahelduseks kõikvõimalikele varbalugudele. Minu isiklik irooniameel sai tol õhtul tõsiselt mõnuleda. Sarkastilise irvituse saatel kõnelesin ma iseenda ja oma hajameelsusega pikalt ning tegin endale viimaks selgeks, et "Sõrmed" on ja jääb lühijutuks. Ei mingeid edasisi vaatusi! Ei mingit täispikka stsenaariumi! Ja ma noogutasin isendale alla andes, lontis kõrvadega sarjamist kuulates ning iga iroonilist märget mõistes ning sellest õppides.

Kulus vaid kolm päeva kui tööl tuli pakki saama noormees, kes rääkis, et selle pakiga on kiire, sest seal on veri. Mina, kes ma olin lugu kuulates uue teatise printinud ning seda (noormeest vaadates) printerist võtsin, sain vaid nentida, et lisaks pakile on veri nüüd ka teatisel, millega paki kätte saab. Ai, pagan, need paberilõiked on alati nii valusad, kuid enamasti märkimist mitteväärivalt igavad õnnetused. Neid ikka juhtub nii nagu noaga sõrme lõikamist, kirvega sõrmenaha maha lihvimist, haamriga pihta löömist või kruvide ja klambritega lõhkumist - igavad nagu elutoa uksepiit! Kuid olgu siis vahele ka üks igav vaatus - vaatus nr.2.

3. vaatus: Ma tean oma selja tugevust ning üldjuhul kutsun kellegi appi, kui tõstmist vajav pakk on raskem kui 30 kg. Selle kaaluni on ohutu seda nihutada, tõsta ja langetada, pöörata ennast või pakki. Sealt edasi on oht seljale haiget teha. Pakk, mida ma letilt käru peale tõstsin, oli raskem. Mitte palju, kuid piisavalt, et muuta mind ettevaatlikuks, hoida seljalihaseid sobivas asendis pinges ning liigutada vaid ohutut trajektoori pidi. Ja siiski tegin ma valearvestuse! Ma ei märganud, et seinale on löödud seina kaitsev plank ning selle ülemine serv on napp paar sentimeetrit kõrgemal kui käru pind. Ma ei märganud ning maksin viimast seitset sentimeetrit hooga alla lastes oma hajameelsusele hinda kolme verise sõrme, terava sisemise vandumise ning peaaegu pisaratega. Õnneks jäime me ellu - nii mina kui mu sõrmed - kuid vestlused iseendaga tähelepanu teemadel olid taas päevakorras.

4. vaatus: Ja nii ma jõuangi tagasi tänasesse päeva ning taas selle seeliku juurde, mida ma päeval hellalt õmblesin ja harutasin. Vaid viimased liigutused olid jäänud, viimane värvliots käsitsi kinni tõmmata ning seejärel haak panna! Esimene piste, teine, kolmas ja neljaski peitepiste said tehtud, kui niit ootamatult ei liikunud nii nagu peaks. See oli kuhugi kinni jäänud. Minu sisse. Ma vaatasin pisut haledalt sõrme, millele niit jooksis sisse ja välja ja hakkasin suure häälega naerma. Mitte pidagi polnudki teha - ma olin ennast sujuvalt ja midagi tundmata õmmelnud lapse seeliku külge. Laps vaatas, mida ma naeran ja pööras jälestusega pilgu eemale. Mina ei suutnud end taltsutada ja tegin ootamatust ja isegi minu jaoks liiga jaburast vaatepildist foto. See tehtud, vaatasin ma juhmilt taas sõrme - niit niisama nahka katki tõmmata ei suutnud (veidi liiga paksu surnud nahaga koha leidis läbi ronimiseks), katki hammustades lõhuksin ma ka niidi ja siis tuleb asjaga otsast peale hakata... Ee... Mmm... Tahaks ennast seeliku küljest lahti saada ikka! Ja nii ma hakkasin nõelaga tibatillukesi nahajupikesi lõhkudes niiti lahti päästma. Tuleb tunnistada, et see oli üsna sama tüütu kui päevane luku harutamine.

Ma heameelega lubaksin, et ma enam nii ei tee ja püüan oma jäsemeid kasutada edaspidi vaid sihtotstarbeliselt (sõrmi trükkimiseks ja varbaid puu otsa ronimiseks), kuid ma kardan, et see oleks endale valetamine. Ma ju tunnen oma hajameelsust, me oleme juba enam kui kolmkümmend aastat voodit ja kappe jaganud. Aga ma püüan! Tõesõna, püüan ennast parandada!