Vaadake nüüd hoolega! See on pilt, mille sarnast ülemäära tihti ei näe:

Olgem ausad, kui välja jätta need kolm õnnetut korda, mil me lapsega sügisel jooksma jõudsime, pole ma juba aastaid end aktiivselt liigutanud. Kogu mu vormi moodustavad lõputud kohvikruusid, sigaretid ja alati kutsuvalt ootel olevad juturaamatud.

Ja siis kinkis minu hull õde (on jah hull, kuid tundku ta end tervitatuna) mulle, Mariele ja emale maijooksu stardi. 7km kõlas ulmeliselt pika maana ja diivan raamatuga tõmbab minusugust laiskvorsti ikka väga tugeva magnetiga. Seega: ei mingit trenni! Noh ja siis ma olin just vahetult enne pea kaks nädalat hammast valutanud ning teisipäeval õnnestus veel hankida karm nohu (jooksingi taskurätikud pluusi seljataskus ning päris palju kordi pidasin püha tatistamispausi).

Minus ikka pole seda va sportlasehinge, mõtlesin ma kuskil maal, kui ma umbes kaheksandat kõndimise pausi pidasin. Noh, et jõu poolest oleks suutnud veel joosta (hingamine ok ja pulss kõrvadest välja ei hüpanud), kui lause "persse, ma'i viitsi enam!" saatel aeglustasin jooksu kõnniks. Veel laululavalgi pidasin kerge jalutamispausi...

Aga selgus tõsiasi, et tugitoolivorm ei pruugigi kõige hullem olla. 48,15 pole ju üldsegi paha!? Noh, mina ei tea, kas ma peaksin uhke olema või mitte, ma lihtsalt olen. kilomeetri keskmine aeg alla seitsme minuti kõlab mu meelest täitsa meeldivalt tugitooli vormi kohta. Ja üldse: täitsa fun oli joosta! Päriselt. Teeks teine kordki... Ja üldse võiks tugitoolivormist kuidagi mingi vormi moodi asja saada... Pole ju veel nii vana...

Laps vaeseke lõpetas saja villiga ning osa aega kandis papusid näpus, liikudes sokkides (jah, ma tean, et ma pean talle viisakad jooksupapud muretsema), kuid ta tuli lõpuni. Tõsi, pildi peale ta jääda ei oska, kuid olgu siin siis ikkagi väike tõestus, et ta tõesti rajal oli: