Vanaks hakkan jääma vist. Aastad liiguvad kuidagi kahtlase kiirusega. Vaevu oled sa jõudnud kaheksakümmend raamatut läbi lugeda, mõned jutud kirja saada ja natuke läbi lihvida, vahel (vastikult liiga tihti) palga eest tööd teha ja samal ajal kodu koostlagunemast hoida, kui koputabki keegi sulle õlale ja soovib "head vanaaasta lõppu!" Möhh? Jälle? Alles see ju oli...
Aga see-eest olen ma jälle targem. Näiteks suutsin ma sel aastal selgeks saada tõsiasja, et ma olen võimeline üsna jaburaks masohismihooks. Noh, kujutage nüüd end kõrvaltvaatajana situatsiooni, kus üks autist on päev otsa raamatut lugenud - esmalt hommikusöögi kõrvale niisama paitanud, siis naeratuse ja veelgi laiema naeratuse saatel raamatusse süüvinud ning viimaks kogu muu maailma enese ümbert sootuks unustanud. Viimaks, kui raamatu viimane lehekülg läbi saab, lükkab seesama tegelane (ehk siis mina, kui segaseks jäi) käed pikalt ette, kahe käega raamatut hoides ning röögatab raamatu suunas artikuleerimatu urina. Just nagu sellest oleks väheks jäänud, liikusid käed (minust sõltumatult) pea juurde ja ma tagusin oma pead vastu raamatut (või pigem siiski vastupidi: raamatut vastu laupa) oma vähemalt kuus korda, ise samal ajal endiselt urisedes ja sõnatult, kuid lärmakalt, ahastades...
Ja ma endiselt pean seda raamatut oma selle aasta parimaks lugemiselamuseks (Philip K. Dick "The Maze of Death"). Lihtsalt, iga lapski teab, et Dick ei ole ühe-päeva-lugemine ja mõistuse säilitamiseks tuleks seda nautida jupphaaval (justkui imepeent maiustust), kuid kõnealune raamat oli ilmselgelt liiga haarav taoliseks hakkimiseks.
Noh, raamatutest tuleks pikemalt kirjutada ja mingil hetkel, mõnele teisele aadressile ma seda kindlasti ka teen.
Valus õppetund, mille ma ikka igal aastal uuesti pean saama, sisaldab fakti, et ööpäevas on endiselt ainult 24h ning mitte mingil moel pole võimalik leida tegutsemiseks enam kui 19 sellest. Viimasel ajal lausa 18, sest vanus paistab nüüd jõudvat sinnamaale, kus alla kuue tunni ei maksa magada (see siis nädala peale keskmistatult). See ei tähenda, et ei võiks üht head raamatut lõpuni lugeda - üksik kolmetunnine öö veel ei murra, kuid head sarja enam nii ei loe, et kolm-neli ööd jutti kolmetunnine uinak ja küll "pensionipõlves" järgi magab. Võimalik muidugi, et ma olen lihtsalt oma pensionipõlve limiidi juba ära kulutanud ning sellel kõigel polegi hallineva peaga midagi ühist. Igatahes täne me ei maga!
Vahvat aastavahetust teile kõigile!
2 comments:
Humanitaar on see sõna, mida sa otsid. Ma saan aru, et sul on seda raske välja öelda, aga.. face it! :)
Kerge aspi, ei enamat. Autism on tõsine diagnoos ja sellest jääb sul palju puudu.Õnneks.
Hu-ma-ni-taar <- see on sõna? :O Okei, ma olen nõus, päris reaalik ma vist ei ole... Võib-olla... ilusa ilmaga... (Halvast ilmast ei tea ma midagi, need ma loen lihtsalt maha)
Post a Comment