Elu on selline!?

Ühel hommikul kui Liina, väikese keraamika poe müüja bussiga tööle sõitis, kohtast ta oma noorpõlve sõbrannat. Merike, nii oli sõbranna nimi, tundis muret, et tema portselanserviisi suhkrutoos oli katki läinud ning pood, millest serviis kord ostetud sai, enam tolle tootja kauba müümisega ei tegele. Liina lohutas tol hommikul Merikest, mainis, et teab seda tootjat ning tegelikult tundis ka Merike Andrest, kes tolles firmas töötab. Vähemalt töötas nii aasta eest, nentis Liina endamisi. Merike kuid kurtis, et tal pole enam aastaid Andrese kontakte ning Liina lubas need sõbrannale edastada kohe kui naist taas näeb.

Nii ka läks. Mõned päevad hiljem taas bussis kohtudes andis ta üle nii telefoninumbri kui mailiaadressi ning Merike läks tööle rõõmsamana kui hommikune somp seda eeldada oleks lubanud.

Tere Andres!
Ma tean, et sa töötad või õigemini vähemasti töötasid Lille Portselanis. Kunagi aastate eest ostsin ma teie firma liiliatega sarja endale koju, kuid kahjuks ei pidanud suhkrutoos ajahambale vastu ning purunes. Ma ei tea, kas sa tahad, kuid äkki sa saaksid välja uurida, millisest poest ma endale uue suhkrutoosi muretseda saaksin. Liiva tänava äri neid enam ei müü.
Tervitades
Merike

Ega Merike väga vastust ei oodanudki. Kunagi aastate eest oli nende vahel kerge seik, mis hilisemat suhtlemist varjutama jäi. Kumbki abiellus, mõlemad olid oma eluga rahul, kuid viimati, viie aasta eest, ühel juubelil kohtudes, ei osanud neist kumbki endiselt sõnagi öelda.

Tere!
Kas sa tahtsidki mulle kirjutada või eksisid mailiaadressiga?
Tervitades
Andres

Hetkeks Merikeses kihvatas. Ta oleks tahtnud Andresele öelda nii mõndagi, kuid mida sa lolliga ikka räägid. Alles mõne aja pärast meenus talle tema enese vahetatud perekonnanimi ning ta kirjutas uue kirja. Tõsi, kerget sappi ta siiski päriselt endale hoida ei suutnud.

Tere!
Jah, tahtsingi sulle kirjutada! Meie ühine tuttav Liina [mailiaadress] Kera Keraamikast käskis. Ta arvas, et... Ah, ma ei tea, mida ta arvas või mida ma lootsin. Igatahes, kui sa oskad mulle öelda, kust ma saaksin selle fucking liiliatega suhkrutoosi, oleks see ütlemata kena.
Tervitades 
Merike (Neiupõlvenimi)

Kahjuks olid just need kaks vahepeal kulunud päeva need liigsed. Andres oli läinud puhkusele ning sekretär, kellele Andrese töömailid edasi liikusid, ei teadnud midagi ei Merikesest, Liinast ega liiliatest. Küll aga tegi tütarlaps usinasti tööd, konsulteeris müügiosakonnaga ning raamatupidamisega ja pärast pikka arutelu edasise käitumise osas saatis teele maili:

Tere Liina!
Ma saan aru, et teie olete eelmisel esmaspäeval müünud meie liiliatega serviisi. Kas teil on olemas kõik vajalikud müügidokumendid ning kas te olete õigeaegselt maksnud ka eelneva arve meie väikesele tehasele. Ma loodan, et nendega on kõik korras.
Päikest!
Kristi

Liina pidi tooli pealt maha kukkuma, kui ta tööle minnes taolise kirja eest leidis. Mitte ainult selle maili, vaid ka kogu eelneva Andrese ja Merikese vahelise vestluse.

Tere Kristi!
Ma ei ole ühtegi teie tehase serviisi müünud. Ma lihtsalt soovitasin sõnaliselt oma sõbral teiega ühendust võtta ning kuna ma möödaminnes tunnen ühte teie töötajat ning sedasama töötajat tunneb ka Merike, siis näis ülimalt loogiline paluda tal anonüümse müügiosakonna asemel ühendust võtta inimesega, keda ta tunneb; inimesega, kellega on ehk veidi kergem suhelda ühe tühise suhkrutoosi teemadel.
Tervitades
Liina

Ei kulunud kolme päevagi kui sekretärineiu, kes vahepeal taas ilmselgelt tööd oli teinud, taas kirjutas:

Tere!
Ma vaatasin meie müügiaruannetest, et teie pood on eelmisel kuul meilt ühe roosidega serviisi tellinud. Kas selle müügidokumentidega on korras? 
Üldiselt oli teie vastus mulle sedavõrd segane, et ma sooviksin teiega suusõnaliselt rääkida. Palun edastage mulle oma telefoninumber.
Päikest!
Kristi

Liina mühatas, uuris pingsalt maili, teadmata kas nutta või naerda, ning jätkas mõne aja pärast oma igapäevatoimetusi. Ta ei viitsinud rääkida, ei kavatsenudki rääkida ja kui tütarlaps ikka väga tahab, on nende keraamikapoe telefoninumber olemas igas telefoniraamatus. Õnneks seda kõnet ei tulnudki.

Oleks Liina teadnud, et kõne puudumine ei tähenda veel segaduse selginemist, poleks ta ehk vaikusest nii lummatud olnud. Samal ajal kui tema igal hommikul rahuliku naeratuse saatel poekese uksed avas, tegi kuskil linna teises servas sekretärineiu Kristi oma igapäevast tööd. Ta ei olnud ka Merikese küsimust unustanud ning uuris kõike vajalikku viimsete detailideni, et viimaks vormistada üks tõene täpne, täielik ja paikapanev vastus. Tõsi, kui ta sellest poolkogemata saadud mailivahetusest rääkis, siis näis teda märksa enam haaravat kirjast leitud sõna "fucking". Ta rääkis alati erilise härdusega, kuidas ta oli Traviatat kuulates võpatanud sellist vulgaarset ja madalat mõtet lugedes. Tema meelest ei sobinud lihalikud mõtted ooperi kui žanri võngetega kokku. Esimesed kümme inimest, kellega ta vestles, kuulsid teda võpatavat. Järgnevad teadsid teda juba karjatavat ning viimaks, kuu aega hiljem oli see kõik olnud sedavõrd muserdav, et pärast toda õnnetut korda loobus ta üldse ooperi kuulamisest.

Ka Merike polnud unustanud julgustavat vestlust Liinaga. Ta jalutas läbi kõiki neid väikseid ärisid ning suuremaid poode, mida Liina kasvõi poole mõttega maininud oli portselani müügikohtadena. Igal pool rääkis ta sellest, kuidas Kera Keraamika müüjatar kohta soovitas ning mida ta sealt otsis. Selgus, et "kera" on märksa meeldejäävam sõna kui "liilia" või "suhkrutoos" ning seda isegi keraamikamüüjate seas.

Oleks Liina teadnud neist käikudest ja vestlustest, oleks ta teadnud, et see tilluke suhkrutoos oli nüüd jututeemaks nii linnapea golfimängu ajal kui arhitektuuri- ja disainibüroodes, küllap oleks ta olnud oma soovitusega ettevaatlikum. Aga ta ei teadnud!

Sestap tuli talle üllatusena ka linna aumedal geniaalse idee eest. Auhind anti üle päeval, mil ooperimaja ees avati uus taies - kolme meetri pikkune längus fallos koos hiiglaslike munanditega enese ees. Järgmise päeva ajalehes, milles kirjeldati detailideni istelohke uue taiese hiiglaslikes kerades ning sealse purskkaevu tsüklilisest tööst, ilutses pilt noorest naisest, kes taiese vasakul munandil jalga puhkas ning tõsise näo ja pisut piinliku olemisega medalit näitas. "Ideedegenereerimine on tõsine töö," seisis pildi kirjelduses.