Paar aastat tagasi pidi Marie koolis kirjutama loovtöö (kirjandi eelkäija) teemal "Meie pere traditsioonid". Ma ei tea, mis sundis mind just tol päeval ta kodutöid kontrollima. Ausõna, ma olen seda üliharva teinud. Ühest küljest selle pärast, et ta hinded pole kunagi andnud erilist kahtlustust mingiteks suuremateks jamadeks ja teisalt olen ma liiga laisk igapäevaseks kontrollfriikluseks. Nojah, igatahes tol päeval ma kontrollisin ning teks, mille ma eest leidsin, kõlas umbes nii:
"Ma elan koos ema Mairiga Tartus. Minu isa A elab Elvas koos oma naise B-ga . Isa juures on mul poolõde X, poolvend Y ja poolõde Z. Jõulude ajal me sõidame emaga Nuia, kus me sööme koos vanaema, vanaisa, tägi K ja tema meha T ning tädilaste R, T ja K-ga ning onu J-ga."
Sellega oli vajalik pikkus ilusa ja suure lapsekäekirjaga saavutatud ning sinna see kõik surigi. Ma ahmisin õhku ja istitasin samal ajal. Marie väitis, et meil ei ole ju erilisi traditsioone ning ma sain kõvasti ta mälu värskendada. Lisaks panin ma ta sinnasamasse köögilaua taha istuma ja palusin tal välja mõelda viis lauset selle kohta, mis me jõulude ajal teeme ning vähemalt kahe kohta neist hiljem lisada, mida tema sellest arvab või kuidas tunneb. Jap, olin üheks hetkeks friiklapsevanem, kes soovis näha natuke paremat mõttetegevust.

Ehk siis meie maja traditsioonidest. Juba aastaid on meil hästi lahedaks traditsiooniks muutunud selline asi (vaata pilti).

Mingil aastal kevadel Nuias käies vaatles Marie vanaema aknalaual paistvaid tomatitaimi ning unistas, et kui saaks kuidagi nii, et ta ühe neist väikeste tomatitega taimedest mulle saaks kinkida. Ja nii jäigi. Alates tollest korrast paneb ema alati ühe väikeste tomatitega taime ka Marie jaoks kasvama, et see siis emadepäeva eelsel laupäeval Tartusse tuua ning Marie saaks selle järgmisel päeval mulle kinkida. Mõnel aastal olen ma täitsa viisaka saagi rõdult korjanud, kui mõnel teisel... noh, ütleme hetkel nii, et "pole nii hästi läinud"... Selleaastane isend siis pildil koos meeletu õiemere ja juba nähtava vähemalt kahe tomatiga. Muide, sel korral õnnestus neil tomat niimoodi korterisse smuugeldada, et ma ei näinudki seda enne pühapäeva hommikut.

Tjahh, kombinatsioon minu tütrest ja mu emast on alati lahe ja pisut etteaimamatu. kunagi, nii umbes 6-7 aastat tagasi käisid nad koos poes ja ostsid mulle peotäie sokke. Marie valis, vanaema kiitis heaks ja maksis. Mis te arvate, millised sokid ma sain? Roosad, helesinised, õrn pastelllillad, päikesekollased ja leherohelised loomulikult. Kõik sokid eranditult kas lillede või liblikatega! Naersin tookord, et need kaks mulle kõige lähemat naist defineerisid mu vanuse tol korral "peaaegu 10-aastaseks" ja olin rahul - nad said päris hästi pihta mu olemusele.

Laps muidugi arvab tänaseni mu vanuse sinna kuuluvat (ema vist ka), sest eile euroviisut vaadates märkis ta minig loo juures: "Igal tütarlapsel tuleb kunagi roosa-periood [olgu mainitud, et roosa on meie majas emotsioonidest õhetava teismelise ninnu-nännu seletuses]. Aga, emme, palun ära sina kunagi nii suureks saa!" Esiteks, kes mu lapse selliselt vastikult suureks ninatargaks kasvatas? Ja teiseks, mismõttes, et ma pole veel puberteeti jõudnud!? No hea küll, ega vist päriselt polegi, või vähemalt pole ma sellest veel välja jõudnud.

Ja nüüd tagasi vahepeal vihjatule. "Pole nii hästi läinud" tähistab teist meie majas peaaegu traditsiooniks muutunud Mairi hajameelsust. Nimelt nii sama kindel kui see, et nemad kahekesi pead kokku panevad ja mulle ühe armsa tomati smuugeldavad, on ka tõsiasi, et vähemalt mingil hetkel keset suve unustan ma selle kastmise. Ups! Ja vahel on see osutunud viimaks taime jaoks fataalseks. Sestap tuli sel aastal taimega kaasa ka kasutusjuhend. Tõsi, kasutusjuhendi lihtsamaks lugemiseks peaks kasutama peeglit. Pagan, mu laps on jõudnud sellesse lahedasse vanusesse, kus peegelkiri tundub põnev ning pii komakohtade memoriseerimine näib laheda mänguna. Tundub, et ma peaks vist oma traditsiooniliste tegevuste juurde naasma ning hakkama talle vaikselt vahelduseks krimkasid ette söötma. Sherlock Holmes, komissar Maigret, Nero Wolfe...