Oeh! Jälle siis selle suure tahtmise otsas - hull soov oleks teile midagi kirjutada. Sees pakitseb, otsib teed välja midagi enneolematult suurt, midagi ilusat, midagi rõõmsat, midagi veidi nukrat ja midagi küsivat. Meeleolu nagu tänane ilm. Lumikellukesed otsivad teed välja, et särada, rõõmustada õitseda kõigile päike silmadesse. Lumi otsib viimast lohutust ning kaitset, et selles suures soojuses mitte veel sulada. Vähemasti täna mitte! Taevas on hall ning nukker, selline õnnetu teismelise olemisega, teadmata kas nüüd nutta või mitte. Kõik see, mis jääb maa ja taeva vahele on täitunud uute lõhnade ja värvidega, täis ootusärevust ja elevust aga ometi veidi mõtlik.
Muhvi tunne on! Üldse ei tahaks blogida... aga see jätab vähemasti mulje, et ma suhtlen, räägin, diskuteerin kellegagi... endaga noh. Ainult poolik tükk torti on puudu.
3 comments:
Kirssidega, kõigile ?
Tegelt ma suhtleks isegi tänasel päikesepaistelisel päeval aga - teadjuküll - piiratud tingimused jne. :P
Niiet blogi-blogi, pane ennast blogtreesse, saad lugejaid-kommenteerijaid-suhtlejaid juurde ka... Aitab teinekord :P
Aga ma ei taha ju igasuguseid kommentaare. Tahan sõbra sooja sõna.
Aga tegelikult oli jäätis kirssidega. Torditükk, noh see, mis Muhvile laua alla lükati, kui ta nuuksus seal, et on nii üksi, nii üksi, nii üksi... Ning kirsid ei ole minu maitse, pigem siis juba maasikate või vaarikatega, hapukoorekoogi kõlavad ka hästi.
Ei noh, üksi ma ei ole aga ma tõesti ei mäleta enam, millal viimati sai maha istutud ning ennast mõne hea hinge najal tühjaks räägitud. Igasugustest mõnusatest ja vähem mõnusatest asjadest. Suhtlemisvaegus, kuigi ma vaat, et liigagi palju hetkel inimestega kokku puutun.
"Tere, kuidas läheb?"
"Hästi"
"siis on hästi"
punkt
Post a Comment