Iga kord, kui avan arvutis puhta paberi, et kirja panna mõni ideejupike, mõni luultuse või noveleti moodi tekst, tekib tunne nagu avaks enda ees ukse uude, puhtasse, minevikuta kuid lootustega täidetud maailma. Peas ajab üks mõte teist taga. Alustada ei oska, sest hetkeks valdab hirm, et ma lihtsalt määrin selle lehe andmata talle hinge ja elu. Hetk ärevat võbelust südames, hetk täis lootusi ning unustust. Mõte ajab mõtet taga ning sellele virr-varrile ei näi lõppu tulevat. Sulen hetkeks silmad ning huulde hammustades kirjutan esimesed sõnad. Esimesed sõnad... Ja siis täidab tuba vaid minu abitu klaviatuuril toksimise heli. Unistused, mõtted, sündmused ning värvid paisuvad ajust välja, tiirlevad ümber minu, täidavad kogu mu toa ning üksteise järel võtavad sisse oma koha paberil. Siis ei ole enam ideid minu sees, ei ole enam mõtteid, millest kirjutada. On vaid suur kribamine, milles mina ei tea sõna ette ning mida ma paari nädala pärast võin lugeda kui täiesti võõrast teksti. Ma ei mäleta sellest rohkem kui tärkavat ideed suitsupausi ajal või inspireerivat sündmust varasemast. Sõnad tulevad ise, leiavad oma tee ja koha ning lepivad oma saatusega.

Aga kus on minu koht või milline on minu saatus? Milline sõna olen mina selles universumis? Kes on minu lähemad naabrid ning kuidas jääb selle teksti alatooniga? Ma ei tea. Tean vaid, et ma istun siin, keset ööd oma arvuti taga, võtsin puhta lehe, et kirjutada üles üks välgatus. Ometi pole ma veel jõudnud selle välgatuseni. Enne vaimustas mind see paber oma puhtuse ning radaderohkusega ning ma pidin seda vaimustust jagama.
(Ohh, ma olen vist veidi liiga romantilises meeleolus. See läheb mööda...)