Huvitav, mis siis saab, kui ma kunagi oma jutustuse valmis saan? Kas ma põrkan siis samasuguse seisu otsa, kus ma varemgi pidama olen jäänud? Kunagi, üheksa aastat tagasi, oli mul materjal luulekogu avaldamise tarvis olemas. Olin noor ja lüüriline, õrnem kõige õhemast kristallist, emotsionaalsem neist, kes Raja tänaval puhkamas käivad. Osa neist luuletustest meeldivad mulle tänagi. Mina loen neist küll välja eluvõõra ja naiivse teismelise aga kellelegi need kunagi meeldisid... Kõik oli olemas: kirjastaja ja rahastajad ja... ja mina lõin hirmust kangeks. Kartsin kriitikat, kartsin arvamusi, kartsin märkamatuks jääda... ning oma suures kartmisetuhinas jäi ta välja andmata sootuks.

Vahelduva eduga olen need üheksa aastat küll kibedaid pisaraid valades pastakat vastu seina loopinud, küll otsinud seda siis uuesti prahi seest üles nentides, et ilma ma ikka kohe kuidagi ei oska.

Mis ma täna teeksin? Emotsionaalne olen ju tänaseni. Igasse sõnasse, igasse teksti poetad oma hingest jupikese... Kas minus on piisavalt usku endasse? Kas minus on piisavalt hullumeelsust mingeid õhkõrnu unistusi ellu viima hakata? Kas see mul ka õnnestub, peaks ju olema teiste arvata ja hinnata. Ise tuleb anda parim ning uskuda, just uskuda, et minu parim on piisavalt hea. Ei, mitte piisavalt vaid, et ongi hea!