Pehmeke olen. Ei tea, kas see on ka vanadusest juba? Igatahes on mind haaranud suitsetamisega seotud eetilised probleemid. Jõudsin siis taas kord teemani, et tegelikult peaks suitsetamise maha jätma. Mina ise jõudsin! Ei, ei, mul ei ole isegi ühtegi meest silmapiiril, kellele äkki ei meeldiks... Lihtsalt, jube piinlik oli ühest küljest. Saali tuleb suitsuhais, Maarja juba kommenteerib... Ja siis ennast veits sitasti tundes pobisesin, et noh ma andsin ka oma osa sellesse haisu ning siis vabandas tema mind välja, et noh, mina ju suitsetan vähemasti akna juures, mitte ei läida sigaretti kohe ukse taga...

Ühest küljest pole seal suurt vahet, sest sobiva tuulesuunaga on see kõik ikkagi sees mis sees. Lisaks sellele, kui mina pressin ennast akna alla, siis sellise hulga suitsetajate korral nad kõik lihtsalt ei mahu sinna akna alla. Sujuvalt ongi kogu koridor taas täis suitsevaid sigarette ning lahedaid jututeemasid.

Ma ju saan aru neist mittesuitsetajatest, kes ei tahaks selle vingu sees olla. Ja mul on vahel piinlik, kui keegi otseselt või kaudselt minu tõttu sellisesse seisu satub. Ma saan ka suitsetajatest aru. Eks ma paras narkomaan olen. Ühest küljest ma küll üritan mõista neid, kes ei taha mu sigaretihaisu tunda. Jah, ma olen võimeline vabalt lahkuma kõrvalruumi, vajadusel õue, piisava vajaduse korral saan ka tunde hakkama sigarettideta. Teisalt eks ma paras narkomaan olen...

See oli siis eetiline külg... Majanduslik külg ei vaja vast kommenteerimist. Tervislik külg - ? No ma usun, et pole olemas ühtegi vähegi mõistusega suitsetajat, kes vähemasti vahel ei mõtleks maha jätmisele. Enamasti teavad suitsetajad pareminigi, kui pahasti see kõik võib mõjuda ja millega lõppeda...

Aga mida ma ikka siin porisen. Ma olen viimaste kuude jooksul oma maailmas mitu suurpuhastust teinud. Tõsi, enamasti ikka olude sunnil ja raske südamega. Üks hea sõber ütles mulle ükspäev, et ma saan kõigega hakkama! Tänud ilusa lause eest. Mina ei tea, millega ma hakkama saan või millega mitte. Jah, ma olen varemgi jõudnud punkti, kus ma mõtlen, et peaks suitsetamisest loobuma aga noh, tulemuslikkus on näha.

Täna on hea päev! Nii palju inetuid otsuseid on tulnud teha ning uhkust alla neelata vaid selleks, et uhkust kasvatada. Töö juures ma ju nii kui nii ei tossa. Iga päev on kaheksa tundi suitsuvaba... kui nüüd hommikud ja õhtud ka maha kanda, siis võiks ju isegi asja saada. Aga kas ma suudan?

Üksi, üksi üksi... Kõik mu paremad sõbrad on kuskil kaugel. Top kuuest pole vist keegi mulle sel aastal külla jõudnud. Rohkem kedagi polegi eesliinil. Siis tuleb see järgmine rida, kes mitte keegi ei tea minust suurt midagi, need kellega ma alles pelgan suhelda mingil põhjusel või noh kuidagi on läinud nii, et ma ei julgeks võtta kätte ning öelda, et kuule, jube sitt tuju on, ma astun läbi ja virisen veidi...

Ja siis ma blogin, justkui lootuses, et nad vähemasti seda loevad ning ikka teavad, millega ma tegelen. Ma ei teagi, mingil määral ma loodan vist kuskilt saada positsiivset tagasisidet pigem just sellelt teiselt ringilt, nendelt lahedatelt ja armsatelt inimestelt, kes mind täna ümbritsevad. Samas ka mitte. Ja miks peakski keegi mulle midagi positiivset ütlema... Mul on mingi suhtlemisega seotud error ikka liiga tugevalt sissekodeeritud. Aga see on ju tegelikult ebaoluline ning absoluutselt teemast välja...

Suurtest pööretest käis jutt... Mingis mõttes oli ka selline töölemineks karm pööre. Paar aastat tagasi, mais, pakuti mulle korralikku töökohta hea palgaga (ületas numbri poolest mutänase palga kolmekordselt). Mina läksin koju ja nutsin esmalt kolm päeva, valik oli liiga keeruline. Ühest küljest kindel ja korralik eelarve, teisalt aga... kui ma lähen ajusid nõudvale täiskohaga tööle, siis kool jääb lõpetamata. Ma ei suudaks. Ja selle teadmise pealt lükkasin pakkumise tagasi. Möödunud suvel oli siis taas seis. Ma sain pakkumise paariks nädalaks Pärnusse tööle minna. Ootamatult kukkus kuupäev nii palju varasemaks, et tekkis vajadus sess rõõmsalt kümne päeva sisse lükata ning sealt kogu see jama tegelikult lõpliku hoobi saigi...

Neljapäeval oli eksam (kolmas sessis, teine tollel nädalal), mahukas eksam ning reedeks oli plaanitud teine hullmahukas aine. Ma läksin kohale, istusin maha, tegin paarikümne minutiga kindlaks, et ma ikka suurt midagi õigetest asjadest ei tea ning... istusin seal, pisarad lihtsalt jooksid vaikides mööda põski. Pisike audikas, õppejõud paari meetri kaugusel ning mina ei saanud pisaraid pidama. Vast kolmveerand tunni möödudes suutsin end nii palju kokku võtta, et hetkeks lakkas pisaratevool ning palusin endale rahunemiseks ühe suitsupausi (njahh, sellistel hetkedel on suitsetamisest kasu, sest nutta ja kimuda samaaegselt on pea võimatu). Kirjutasin siis ikka lõpuks üht-teist sinna paberile ning lahkusin. Läbi linna, pisaratega koonerdamata... veits enne ühte olin kodus ja siis... Siis vajus maailm kokku. Ma vajusin toanurks röötsakile ning lihtsalt röökisin, et natukenegi sellest valust endast välja ajada. Ootamatult olin ma: kõik tuttavad tudengid saavad ju tehtud oma eksamid ning hästi, mina aga panen kogu jõu mängu, et saada 75% tehtud, et välja ei visataks; kõik tuttavad lapsevanemad lubasid lastele mida iganes - mina lugesin sente, et eelarve kokku saaks; kõigil olid kodud pedantselt korras - ja meil leidus poolemeetrine kõntsakiht põrandal... Sel hetkel ei suutnud ma enam olla poolik kõiges. Ma tahtsin olla hea milleskigi. Olin väsinud vabandamast endale, et keskmisel tudengil ei jää laps keset sessi haigeks ning keskmisel lapsevanemal on kahe inimese sissetulek eelarve täiteks ning... Mida ma ikka vabandan. Kes mul käskis maha depresseeruda poolteist aastat pärast lahutust. Tegelikult ma ju ei teinud ööpäevringselt midagi. Ikka jäi mõte hulkuma suvalistesse kohtadesse. Kes käskis kogu õppimise sessi peale veeretada? No jah ega olegi midagi öelda: ise elasin oma elu selliseks, et ühel ilusal maikuu päeval (mil ma rahe kaela sain, muide) jooksis närv kokku. Ja järgmisel päeval oli suuremahuline eksam...

Tõin õhtul Marie lasteaiast, esmalt mängisin temaga paar tundi ning siis selle jõu pealt vaatasin veel kontsust viimaseid asju üle. Ma panen siia ühe jupi saatmata kirjast (mulle meeldis ka siis oma üksilduses diskuteerida "kellegagi":

Kõigepealt selline seik tänasest. Pärast seda, kui ma olin lõpetanud Viigile eksami tegemise küsis tema oma traditsioonilise küsimuse, et mida ma edasi plaanin? Mis minust saama peaks? Ja ma vastasin talle, et ma ei tea. Et ma alles eile mõtlesin sellele ja ma tõesti ei tea, sest niimoodi ma enam edasi jätkata ei saa. Üksi lihtsalt ei suuda. Et olgu nende tahtmisete ja soovidega kuidas on, kuid reaalsus surub peale ja ma üksi lihtsalt ei suuda niimoodi. Ma ei tea... Ta vastas moka otsast, et see on täiesti arusaadav ning, et üksi tõesti võib üle jõu käia...ja siis panin ma sealt võimalikult kiiresti ajama, sest muidu oleks ma nutma hakanud. Noh jah, see vesine olemine paistis juba üsnagi välja. Ma isegi ei ürita juurdlema hakata, kas ma tegin õigesti või valesti, et oma „alati optimistlikku“ maski ette ei tõmmanud ning suud reaalsuse juures kinni ei pidanud. Ma poleks seda täna hommikul nii kui nii suutnud.

Unistuse? Kas sa tead, et minu sugustel idiootidel tuleks keelata igasugune unistamine, sest see teeb ainult haiget. Iga järgnev samm, mis viltu läheb, lõhub midagi nendest eneseusalduse varemetest. Iga nädal tuleb midagi, mille peale mõni tellis kukub. Noh, eile oli lihtsalt varing. Ja mina olen liiga väsinud, et üksi seda kõike tagasi laduda. Ma ei saa ju lõputult endale öelda, et ka see sitt asi, mis juhtus oli vaid halva ilma ja ja muude negatiivsete asjade kokkulangemine, et tegelikult olen ma palju parem. Ma ei ole! Ma ei suuda olla parem. Ma ei oska olla targem. Ma ei suuda majandada paremini. Vahet pole, mis potentsiaal minus on või oli,...

Täna pole ma mittekeegi. Millisena mu tütar mind kirjeldama peaks? Tema ema on läbi kukkunud... Ma ei tööta, ma ei õpi... Ma olen lihtsalt üks eluaegne luuser, kes ei saa mitte millegagi hakkama. Mis eeskuju ma olen? Milline hoidja ja hoolija ma olen, kui ma ise tahaks täna minna kuhugi hästi rahvarohkesse kohta ja karjuda appi, sest mu oma mõistus on otsas.

See oli seis, millest sai vaid üles ronima hakata. Üks samm korraga. Otsi ja leia päike igasse päeva! Otsisin ja leidsin. Täna tunnen end tohutult õnnelikuna. Ennekõige olen õnnelik, et ma sain hakkama. Mul on töö, mis toidab mu peret, mul on ümber inimesed, kellele kasvõi seda sama teksti kirjutada. Hulk häid inimesi on vahepeal leidnud tee mu messengeri ja südamesse. Ehk on see teiseltki poolt nii, et keegi neist mõtleb, et täitsa laheda sõbra on endale leidnud. Minu põhjad ja pettumused ning läbikukkumised aastate lõikes on olnud kummalised kuid õpetlikud. Ainult minu rada ning ma usun, et hoolimata segadustest, suudan ma seda minna - nina veidi püsti ning naeratus huulil. Ma tean, mida ma teen ja mida ma tahan. Maailma mõnusaimad hobid on minu päralt. Suurimad tänud pean ma ütlema sellele bridge'i seltskonnale, kes kusagil mu lähedal mõned korrad nädalas viibib. Ikkagi kodust ja raamidest välja, ikkagi suhtlemine, ikkagi (muide kõige olulisem tegelikult) - ma ei olegi NII loll!!! Päris traktorist ikkagi pole, hoolimata täielikust haridusepuudumisest. Ainult koolist ärge väga valjult rääkige, sest natuke traktoristi tunne on. Justkui oleks tõestanud enese kõlbmatust. Aga ma ei ole! Kunagi, kui ajad muutuvad ning elamine emotsionaalselt lihtsamaks muutub, saan ma ju alati edasi minna sealt, kuhu pooleli jäin... Lihtsalt oli juttu suurtest muutustest ning peaks suitsetamisest loobumise ikka ka nende hulka tooma...