Nii, asi kisub juba kergelt naljakaks. Rääkimata nendest lollustest, millega ma eile õhtul hakkama sain. Lai naeratus vajub näole niipea, kui jään mõtlema. Appi! Uskumatu, mil määral ma suudan endale endiselt segadusi kaela kutsuda. Kas mul igav hakkas siis? Või, mida ma küll mõtlesin? (kui üldse). Aga noh, nüüd tuleb lihtsalt naeratades edasi minna ning see supp ära lürpida. Mine tea, äkki oli vajalik. Kuigi hetkel ma küll ei tea, kuidas olla... Küll ma õigel hetkel spontaanselt kuidagi ikkagi käitun...

Täna olen siis esimest päeva tööl. Lahedalt kummaline koht. Ääretult erinevad inimesed! Esimese hooga vaatan ning naeratan. Mul on ideaalne kõrvalt jälgija positsioon: vaikselt ning tähelepandamatult lugeda karaktereid. Peaks hakkama neid karaktereid portreteerima. Lisama mingi seiga või situatsiooni. Niisama näpuharjutuseks miks ka mitte. Ühtlasi annab sellega meeldivalt sisustada neid hetki, mil tööd nagu üldse poeks aga seism ja naeratama peab. Täna ongi rahvas liikunud nii turistide kombel. Korra voorib pood rahvast täis, no ikka 15...20 inimest korraga. Hull mäsu, ei jõua ära jälgida, kes mida kuskil teeb, küsib, tahab maksta... veerand tundi ning pood on täiesti tühi. Kolan internetis ja kirjutan...

Ah jaa, süsteemi kapsas vedeleb ka kassa all. Kui pood tõeliselt inimtühi on ja ei pea isegi nägu tegema asjalik olemisest, siis kolan nendes paberites... (no ja vahel ka siis, kui peaks asjalik olema tegelikult... alumine serv paistab ju ilusasti silmade ette)... aga üldiselt ei ole minusse vist isegi seda esimese päeva tublidust süstitud. Istun, kirjutan ja kui ikka teisiti ei saa, siis olen tubli ka. Esimesel päeval võiks ju ometi tubli olla!