Wednesday, March 14, 2007

Luigelaul

Isa helistas hommikul ning ütles, et Paps on surnud. Minu vanaisa. Hetkeks võttis põlve nõrgaks ning tegin asjaliku näoga ühe tiiru töö juurest minema. Käisin postkontoris ning sain selle aja end veidi tuulutatud. Ei nuta, sest võibolla polegi millegi üle nutta. Kurb olen oma tütre ja lähedaste pärast, kurb nende kõigi pärast, kes kaotasid. Samas rahulik. Kogu lugu lahenes ju just nii nagu paps ise soovis. Ei olnud pikka minemist. Paar kuud hääbumist. Paar kuud, et lähedased saaksid harjuda mõttega ning liiga nukralt maha ei jääks ning siis ei päevagi enam. Ei läinud ka üksi kodus olles. Ei tahtnud, et lapsed ta leiaksid kunagi hiljem. Ootas ära esimese öö haiglas, sulges silmad ja läks. Nii heade inimestega läheb hästi ka seal, teisel pool. Ma ei tea, mis saab edasi, kuid ma olen veendunud, et läks paremaks. Olgu see siis lihtsalt kustumine ning lagunemine aja jooksul taas molekulide tasandile, olgu see siis taevas või uue elu ootus. Vahet pole. Hoolimata elu keerdkäikudest suutis ta lõpuni jääda optimistlikuks, naeratusekortsud silmanurki kaunistamas. Aastaid olen mõelnud, et ohh, kui suudaks ise ka niimoodi end püsti hoida ning kibestumist-kalestumist vältida.

Täna on mõtisklemise päev. Peas keerlevad ringi kõik need tundide, päevade viisi köögilaua taga sigareti juures peetud vestlused. Kuidas nad mobiliseeriti neljakümneneljandal. Kuidas nad Tallinnas putku panid enne laevale astumist. See laev muide läks põhja just sellel reisil, mille peal oleks pidanud olema tema. Kuidas ta end hullu palavikuga sõjaväest ise haiglasse sõidutas, kõrval reamees, kes pidi ütlema, kui puu otsa sõitma hakkavad. Papsi jaoks oli allee üks sirge rida puid keset teed toona. Kuidas nad tüdrukuid lantimas käisid motikaga ning küla vastikutele nuustikutele (pisike hammustav koer) õppetunni andsid. Kuidas nad Mampsiga mere ääres puhkamas ja "kalal" käisid ning õhtusöögi kohalikelt kalameestelt ostsid. Koomilised juhtumised haiglatest (võitlus erinevate vähivormidega, mis kõik lõplikult kadusid, käis aastakümneid). Haruharva rääkis ta valust või väsimusest, ikka suutis ta positiivse alatooni anda kõigele, keerata jutulõpu rõõmsaks. Meeletult palju lugusid autojuhina mööda Venemaa avarusi, kummalisi inimesi ja seiklusi. Lahedad lood ülemustega viinavõtmistest ja saunaskäimistest, bürokraatiast ja sellest, et ole sa haridusega või ilma, kõrgel või madalal ametikohal, kui su süda ja huumorisoon on õige koha peal, siis läheb kõik hästi.

Metsikult palju lugusid. Ma olen õnnelik inimene, et ma tunnen kedagi nii sooja. Jah, olevikus, sest südames on ta ju edasi. Neid vestlusi meie vahel ei võta minult keegi. Olen õnnelik inimene, sest mul on meeletu mälestuste ja lugude varamu aegadest, mis olid enne mind, kogemused, mida ma ise pole kuidagi saanud omandada ja eeskuju, millest kinni hoida. Kas ma olen ise ligilähedaseltki nii suur, näitab aeg. Ma tahaksin loota.

See oli elu, mis oli täielik - oma alguse, keskpaiga ja lõpuga. Lapsed, lapselapsed ja nende lapsed... Meie piiga suutis teda alati tervemaks muuta, justkui imeväel. Minul oli kunagi samasugune mõju tema emale (kelle järgi mu tütar endale nimegi sai). Ei, ma ei hala... ja ma ei ole seetõttu veel kalestunud. Pigem on mul hea meel, et temal sai nüüd viimaks kergem. Iga pidu lõppeb kord ning hea on, kui see lõppeb täpselt õigel ajal, ei liiga hilja ega liiga vara. Tema puhul vast oligi täpselt õige aeg hingele puhkust anda. Veeretan isekeskis veel paar päeva neid jutte ja vanu mälestusi. Naeran veel tema kummaliste lugude peale ning mine tea, ehk panen mõne neist kirjagi... no niisama, et kunagi saaks lugeda... mina või minu piiga...

Ja just niisamuti nagu ma olen endal viimase 9...10 aasta jooksul rääkinud, et kui midagi ääretult ilusat lõpeb, siis vaid selleks, et midagi veel ilusamat saaks alata.. Samamoodi olen ma oma lapse küsimusele "miks vanad inimesed surevad?" vastanud: selleks, et teha siin, maa peal, ruumi ühele uuele pisikesele beebile. Ja ta uskus mind, usub siiani. Ma arvan, et see on üks ilus asi, mida uskuda.

Head reisi!

No comments: