Emotsioone on nii palju! Jah, just emotsioone, mitte teadmisi. Küll need teadmised ka tulevad. Nemad tahavad lihtsalt oma aega. Esmalt kuuled midagi tarka, siis eksid selle sama teadmise vastu paar korda ning mõtled, et jah, tegelikult ma ju teadsin. Kui uute teadmiste hulk ületab mingi limiidi, siis tuleb seisak - hetk, mil tundub, et kogu aruraasuke on kadunud ning midagi uut külge ei jää. Seisakuid tuleb mõistusega võtta, tegelikult on see just aeg, mil aju otsib süstematiseerimiseks ruumi ning ühel hetkel avastad, et näe päris palju on külge jäänud.

Emotsioonidega on kuidagi lihtsam. Maarja on fantastiline. Mõnus on mängida, kui on hea, tugev ja armas partner. Jah, tugev aga samas mitte liiga tugev. Mu enesekindlus hakkab teed koju leidma. Ei, uhkeks minna ei kavatse. Lihtsalt pidev idioodi tunne hakkab viimaks ometi kaduma. Õpetussõnad siis endale: võta hetkest maksimum, et edasi liikuda parema ja targemana, naudi maailma! Ühel päeval kavatsen ka mina olla taas ilus, tark ja osav.

Mingis mõttes hakkas minu teekond bridži juurde valest otsast. Ma armusin mängu ja alles siis hakkasin õppima. Nii ma mängingi pigem südamega ning nüüd on jube raske juurde õppida seda mõistuse pointi. Ma näen ränka vaeva, et endale meelde tuletada liigutuste põhjendamise vajadust... ja suudan selle siis ikkagi mingil hetkel unustada. Pakkumistega on selles suhtes lihtsam, et need on algusest peale loonud loogilise süsteemi aga väljamäng... No jah, eks ma üritan endale siin pidevalt meelde tuletada, et mõtle süsteemselt, jälgi seisu ja tee teadvustatud järeldusi ning leia sõnades väljendatavaid põhjendusi oma liigutustele. Küll ma selle käppa saan, lihtsalt aega kulub võibolla veidi rohkem kui neil, kes algusest peale süsteemselt läheneda üritavad.

Aga võibolla alustasin ma oma suhet bridžiga just nimelt õigest otsast. Armusin ära ning pärast seda ei morjenda mind miski kauemaks viivust. Hea näide siia minu absoluutsest mõtlematusest: eile, mingis jaotuses, pärast kolmandat tihi meenus mulle ootamatult, et tegelikult oleks vist hea teada, palju meie liinis punkte on. Siis lugesin nad üle ning mõtlesin pakkumise ja esimesed paar tihi läbi. Tulemus oli positiivne. Aga kus on automaatika, mis arvutab ja arutleb sellised pisiasjad läbi kohe, kui kaardid lauda ilmuvad? Rahu, küll ma ta kunagi kätte saan. Kaitses on ka olnud selliseid kummalisi õnnestumisi, mida ma pärast kaks päeva närin, et leida see loogilis-põhjendatus just nende liigutuste tegemiseks, millega ma hakkama sain. Muide, kummalisel kombel on sellised alateadlikud õnnestumised õpetlikumad ebaõnnestumistest. Võibolla seetõttu, et juba olemasolevale ideele ona lihtsam leida sõnalist põhjendust kui seda oleks täiesti uue mõtte välja mõtlemine poolikute algandmete juures.

Sel hetkel, mil lehe lugemine ja mänguvõtted koos tõenäosustega diafragma pealt ajju ronivad, toimub suur hüpe edasi. Vähemasti enesetunde koha pealt.