Neljapäeval klubis haaras mind ootamatult õud. Pihel uuris, mis tööd ma siis teen ning aimatust veelgi viletsam tunne oli öelda: traktorist olen. Piilusin hetkeks ringi ning hinge pigistas tunne, et olen vales kohas. Noh, sellest ma parem ei räägigi, et mängida ei oska ning ikka vahel tajun, kui palju aeglasemalt ma uut omaks võtan (võrreldes noorematega).
Jah, hariduse küsimus. See on küsimus, suur küsimus minu jaoks. Mina ei tea, kuidagi olen taas sattunud noorte ja edukate seltskonda ning, oh üllatust, ikka sellesse rolli, et "ärme nii teeme". Ei, ei, ei, mitte keegi ei vaata minu suunas (vähemasti pole ma märganud) aga mina kuidagi ei taha teiste suunas vaadata. Ok, ma ju saan aru, mis on vajadused, mis privileegid... aga see ei tee tunnet hinges kergemaks. Tegelikult on seesama tunne mind närinud alates hetkest, mil ma niipidi otsustasin, lihtsalt nüüd sai endale sõnastatud. Enne, kooliga sai veel lõõpida ja pugeda mingi iroonia taha, aga öelda välja, et olengi traktorist, hariduseta suutmatu tegelane, see on karm. Teate, mul on tunne, et ühe lootuse käest laskmisega kaotasin ma osakese oma IQst, nii paarikümne silma kanti. Enesetunde järgi vähemasti, sest hetkel olen madalam murust. Maarja targad sõnad on kohati täpsemalt tajumatud, lauas teen sigadusi, inimestega enam eriti rääkida ei oska ega julge, sest alt tuleb mõte, et äkki ma jätan endast väga lolli mulje.
Ongi jälle mingi käpa imemise periood, Mairi-on-nii-loll halamise periood. See läheb üle mingil hetkel, kuid võtab aega. Tuleb vaid hoida kevadest ja üritada säilitada optimismi! Oeh, kui lihtsad sõnad ja oi kui raske teostada. Ma olen väsinud. Ja ma tahaksin ise ka vahelduseks jälle uskuda, et ma millegagigi hakkama saan.
Kui nüüd saaks paariks päevaks jalad seinale lüüa. Vahiks lakke ja haliseks omaette. Saaks natuke akusid laadida ning siis jälle optimistlikuma tooniga edasi. Aga praegu pole küll mingit viitsimist head nägu teha. Loll olen, võimalusi olen käest lasknud (kuigi selle pärast ei hala, sest mis läinud see läinud. Tuleb nüüd jätkata sellelt kohalt).
Ohhhh....
No comments:
Post a Comment