Oi, kuidas ütleks... kuidas ütleks... kui ainult teaks mida. No jah, kuu aega tagasi palusin sõpra, et ütle mulle, et kõik läheb hästi. Ah, ma ei teagi. Ühest küljest poleks ju nagu ühtegi head põhjust virisemiseks aga...
...ma tahan vaba aega! Rohkem kui varastatud pooltunnike. Tahan, tahan, tahan... esimene asi muidugi on see, et vennas võiks mingil hetkel oma korteri remondi lõpetada. Siis tuleks kohe õhtusse mõnus tunnike. No jah, vähemasti nendesse õhtutesse, mil ma kodus olen. Tühja ta tuleb, siis on kiirelt vaja Marie toas remonti tegema hakata. Tööpäevaõhtuti... Tegelikult seda remonti ma ootan. Saab mõnuga rahulikult üksi mõelda... ning midagi ilusat saab tehtud! Ise... aga millal ma lakke vahin? ja unistan? ja kirjutan?
Inimesed suudavad kuidagi terve elu täiskohaga tööl käis ning 40h iga nädal istuda kuskil. MIna pole veel kuudki käinud ja juba virisen! MIs virisen... kisan lapse peale ja nutan hommikul, et jälle, jälle (!) pole aega. Ja siis olen enda peale pahane, et lapse peale häält tõstsin... tama pole ju süüdi selles, et mina ei saa lakke vahtida ja unistada või, et minu sees kibeleb kirjutama.
Täna on muinasjutupäev. Teeme piigaga näidendi "omaloomingulise muinasjutu peale". Kiiremas korras tuleb endale hea tuju sebida. Kui keegi sellist asja müügis näeb, siis andku teada. Aga hea tuju on vist kevadel liiga minev kaup olevat, minule ei jätkunud.
No ja lisaks kõigele veel see "hea" uudis, et ma rõõmsalt kaalu kogun. Ei, ei ole rase (loodetavasti Jumale neid mänge enam ei mängi), lihtsalt tõupuhas pekk koguneb naha vahele. No las ta siis koguneb, ju tuleb külm suvi... Üldiselt oleks vahva, kui see tatitõbi ka kunagi üle läheks. Tõeline präänik oli muidugi tatitõbi ja migreen ühes... mmmm... oh, issand, selle supi peale tahaks lihtsalt paar päeva maha magada aga... sel nädalal hoopis kuus päeva jutti tööl!

Oimaiviitsi! Ja viuguda oli vahelduseks päris mõnus... Rohkem ei viu.