Eilne õhtu algas sellega, et me Katiga just arutasime, milline tohutu eelis on neil, kes saavad õigel ajal alustatud. Ükskõik, mis teemal, on see siis bridž või midagi muud. Ja siis...

Ja siis tuli õhtu otsa jaotusi ning selliseid pakkumiskalasid, et vahepeal tahtis nutt peale tulla. No kuidas saab niimoodi mittemõelda! Saab. Noh, mille taha mul siis seekord oleks võimalik pugeda? Palavik ja nohu? No jah, loll, kes vabandust ei leia... ja nii loll ma õnneks ei ole. Ja nii ongi siis enamasti: väsinud, peavalu, palavik.... sada-seitse-muud-häda...

Noh, simulant, ütle parem kohe, et kohati mõtlemisvõimetu. Ei saa ju! Ja miks ma peaksingi ise sitasti ütlema, jäägu teistele ka mingi rõõm.

Pealegi, jube lõbus oli. Maarjal oli jube (sest no ta ei saanud mu pakkumistest iial teha õigeid järeldusi lehe kohta, mis ta vastas lauda ilmus) ja minul oli lõbus (vähemasti neil hetkedel, mil mul ei olnud vastupandamatut soovi laua alla vajuda).

Õnneks olid jumalad meiega ning Maarja suutis olla fantastiline ka siis, kui ma teda absoluutselt ei abistanud. Enamik jaotusi, kus Mairi lauas oli: lehtede laudapanemise hetkel küsimus ühest kuni neljast suunast - miks sa niimoodi pakkusid??? Ja tegelikult kobistasime just õigesse lepingusse. Ja Maarja oli piisavalt osav, et kõik need nõmedused ilusaks mängida. Njahh, need jaotused, kus ma käsi südamel lubasin, et ma ausõna enam nii ei tee - lõppesid maxiga...

Ma nüüd häbenen päevakese (kui viitsin - ehk siis: nähtavasti mitte). Mõtlen edasi, kuidas rahulikult ja aegamisi mõne tarkusetera külge suudaks haarata. Küll ma saan, lihtsalt kaanatlikku meelt... eriti vist partnerile :P