No nii. Ei ole ikka lihte see tööinimese elu. Ei, ei, töö pärast ma üldse ei muretse. Töö on mul armas. Kui palka ka antakse, siis on üle prahi võimalus. Ma nii jubedalt põdesin siin nädalavahetusel, et kuidas ma saan oma graafikud jooksma selliselt, et ei mina ega minu tütar kannataks. Mõtlesin, katsetasin, vaatlesin olukorda ning leidsin lõpuks isegi võimaluse.

Päevaplaan peab olema paigas. Paigutasin suhteliselt minuti pealt oma päeva ning tundus, et asi võibki niimoodi lõpuks õnnestuda. Töö juures saan ma mingid asjad ära teha. Kuna töö on suhteliselt mõtlemisvaba, siis iga vaba hetke elan mingites kontsudes siinses arvutis. Õhtusest ajast jääb siis kuskil üheksast üheni selliseks minu tegemiseks. Kui ma suudan oma päeva selle kaheteistkümne tunni sisse ära pakkida, siis jääb veel umbes viis tundi Marie ja majapidamise peale ning isegi pea kuus tundi uneaega.

Kõik näis klappivat. Unustasin ainult paar pisiasja... ja avastasin, et päris ikkagi veel ei klapi. Eile käisin Maarjaga kaarte mängimas. Marie oli algul nii õhinas kaasa tulema aga kui ta teada sai, et arvutisse ta seal ei pääse, vajus nägu mossi ning pisar tuli silma. "Siis ei lähe sina ka", oli esimene vastus, mis ma sain. Nüüd võite ette kujutada seda järgnevat vestlust kahe piiga vahel, kes mõlemad tahaksid teha enda jaoks ühe ilusa õhtu ning paari pisiasja tõttu tundub, et mõlemat korraga pole võimalik teha. Igaks juhuks juba mainisin Maarjalegi, et äkki ma ei saa tulla.

Saavutasime viimaks kokkuleppe. Marie arvas, et ta ise ei hakka kaasa tulema ning kui ma talle midagi head süüa teen enne kiirelt, siis mina võin minna. Lõppes muidugi asi ikkagi fiaskoga. Marie helistas ühel hetkel pisar silmas, et tal on nüüd igav. Kell oli muidugi ka juba üksjagu ning eks ta väsinud oli. Mina ei saanud rahulikult mängida, sest süda tilkus verde, et ohh mind rongaema küll. Oli mul siis vaja tulla. Tema ei saanud rahulikult kodus olla oodates vana varest koju.

Hommikul ajasin end hoolimata unest pool tundi varem üles. Lugesin eilse unejutu tagant järgi ning rääkisime lihtsalt omavahelisi tüdrukute jutte. Tore oli. MIngil hetkel aga kihvatas minus midagi nii pagana rängalt, et peaaegu oleks pisargi järgi jõudnud. Ma jäin mõtlema, et täna õhtul lähme me ju jälle kaarte mängima. Jälle ei ole meid kodus, jälle ei saa me omavahel mõnuleda. Selle nädala esimesest neljast päevast olen ma täpselt ühe õhtu siis kodus olnud. Täpselt korra olen sel nädalal midagi mõistlikku süüa teinud.

Ma ei saa enam nii naljalt võtta endale kaela kolmandat või enamat õhtut mängimiseks, sest see on juba meie arvelt. Võibolla siis jälle, kui me mõlemad piigaga oleme harjunud selle uue elukorraldusega. Mingis asjad ju muutusid päris laastavalt palju. Varem oli meil komme, et esmaspäeviti tõin ma ta lõuna ajal lasteaiast koju. Siis oli meil ikkagi pool päeva "päris meie aega" ning mina sain rahuliku ning optimistliku lapse koju jätta. Nüüd on siis esmaspäev selline: töölt lasteaeda, laps üle ukse koju ning ise olen juba poolel teel linna. Õhtusöögi talle pean ma eelmisel õhtul välja mõtlema või hommikul natuke liiga vara ärkama. Ise ma esmaspäeviti üldse õhtust ei söö. Seal ei raatsi ning vahepeal pole aega. No ühe banaani või midagi hammustan tänavat pidi edasi joostes.

Huvitav, kuidas teised hakkama on saanud? No eks minagi saan. Istun nüüd paariks päevaks maha ning mõtlen korralikult läbi, mis toimub ning kuidas ma oma aega veel paremini planeerida saaksin. Ju ma välja mõtlen.

Nüüd sai siia jälle üks tõsisem viu-viu-viu kirjutatud. Hehh, no ma asun nüüd parem mõtlema. Mõtlemine pidavat vaid kasuks tulema. Ja kuna ma niikuinii ühe hästi toimiva ning just mulle ning minu tütrele sobiva plaani välja mõtlen, siis tegelikult ma nii väga viuguda ei tahtnudki. (Kes mind vähe lähemalt tunneb, see teab, et teksti lõppedes, on mul plaan juba peas olemas. Ma mõtlen läbi sõnade ning vahel tundub mulle, et see läbi käe ja kirjutamise mõtlemine on tegelikult üks lõpmata lahe asi... kuigi sõrmeotsad võivad keerulisetel aegadel hellaks muutuda suurest kribamisest)