"Emmmeeee...!" kõlas hädine hääl diivanilt.
"Mis koht sul pooleli jäi?"
"Dannyl tuli just külla."
"Aa, see "sa oled varajane" - "ma võin hiljem ka tulla"?"
"Mhmh!"
"Ok, loe see peatükk lõpuni, see oli päris lahe," andsin alla. Endalgi oli meeles, et tegu oli päris laheda kohaga ning tundes natuke oma last, siis ma kahtlustasin, et tema väärtustab seda kohta veelgi enam.
Loomulikult lugesin ma siis ka ise edasi... ja kell kaks oli laps ilusasti viimaks voodisse saadetud ning minagi... olin just vastikult huvitava koha peal, seega lugesin salaja edasi. Ups! Kui ma viimaks tule kustutasin, oli kell veerand neli. Lugesin endale karmid sõnad peale hommikuse äratuskella osas (veider, kuid sellised asjad töötavad). Ja siis ei tulnud loomulikult und. Hmm, isegi mitte jutuliin ei seganud, vaid hoopis need teised asjad, mis mind purema hakkasid. Nujah, igatahes ärkasin ma kell seitse, installeerisin endasse kiirelt (raamatu kõrvale) pasteedivõiku ja kõndisin raamatut lugedes bussi peale, ootasin lugedes, sõitsin lugedes ja... bussilt maha astudest otsustasin raamatu kotti pista ning 5min suitsupausi teha.
Tjahh, kes teab, see teab, et ma Trudi Canavani musta võluri triloogiat lugesin. Ja tegelikult juba enam kui ööpäeva kuklas mõtisklesin, kummasse blogisse sellest kirjutada. Minule ja varsti ka teile teadasaavatel põhjustel otsustasin selle blogi kasuks. Kahetisi tundeid tekitas. Vabandust, kolmetisi või veelgi rohkemateks juppideks jagatud tundeid.
Ühest küljest on tegemist lasteraamatuga ja nii seda võtta tulebki. Kõik, mis on vähegi jõhkram, kannaks sügavamat emotsiooni või võiks muul moel mõjuda demoraliseerivalt, õõvastavalt või valulikult, on hoolega tekstist välja jäetud. Ja sellest äljajätmisest tingituna on tekst kohati hakkiv ja puudulik. Marie eile ahastas korduvalt, kui lõik või peatükk ootamatult ja justkui vales kohas lõppes. Ja ma mõistsin täielikult, mida ta tundis. Stopp! Selle sama hüplikuse hirmu varju olen ma pikalt kaasas kandnud ühe teise asjaga seoses. Paratamatult tekitavad sellised järsud peatumised nördimust neis, kes loevad raamatuid algusest lõpuni (nagu mu laps) ja kiusatusi neis, kel kombeks niigi raamatute kui puzzlega ümber käia (nagu mina).
Tjahh, see viib muigeni: mis värk Canavanil gay-teemaga on? Millegipärast oli mingis mõttes steriilsesse lasteraamatusse pandud sisse lehekülgede viisi omasooiharust. Ilmselgelt on autoril endal sellega mingi värk, kuid loo kontekstis tundus see pigem naljakas ja tempot aeglustav kui ruumi laiendav ja oluline. EDIT: kui ma täna koju läksin, siis esimene küsimus, millega mind uksest sisenedes kostitati: emme, kas Dannyli osad on olulised või võib need vahele jätta (ja ma pole varem kordagi näinud, et see laps mõne rea või mõne sõna lugedes vahele jätab... see pidi tema jaoks teise raamatu keskpaika jõudes juba ikka tõeline piin olema)
Teine teema, mis mind alati selliste raamatute puhul häirib: miks kirjanikud kipuvad arvama, et hilisteismelised (15-17) on lollid nagu lauajalad ja käituvad nagu kamp idioote? Selleski raamatus paistis silma üsna teravalt esitatud koolivägivallateema, mida kandsid suured inimesed. Samas pani see mind mõtlema, et äkki ma ise kirjutan oma noori liiga täiskasvanulikuks? Vaatlesin pikalt oma last ja raputasin pead. Ei, tegelikult olen ma kõiki neid strateegiaid juba lapse klassist kuulnud. Ja neil on hea klass (loe: klass ei lase kellelegi pikalt liiga teha ja noritud on erinevate strateegiatega eri aegadel erinevaid inimesi... lihtsalt leiub ka seal mõni liider, mõni kaasajooksik ja mõned manipuleeritavad...). Veider, sama koolivägivallaga peaaegu täiskasvanute seas olen ma sel talvel raamatutes palju kokku puutunud - ja iga kord imestanud, miks kuradi pärast arvavad need inglise keelsed autorid, et lapsed nii kõrges vanuses veel mõtlemisvõimetud ja otsustusvõimetud lambad on. EDIT Jap, see küsimus jõudis ka Marieni. Õigemini väitis ta, et lugedes tundusid õpilased 12-13 olevad (mis haakus hästi ka esimeses raamatus antud mõttega, et noored kutsutakse gildi enne kui nad kehaliselt täiskasvanuks saavad).
Viimase raamatu kallal pusides kõlas mu peas pikk loeng teemal, et kaks Canavani sarja, mida ma lugenud olen, on mingite ideeliste kohtade pealt identsed: veidrad maailmad, jabur (ja armas) plika, kellest kasvab aja jooksul superkangelane, armastus ja ennastohverdav armastus peakangelanna vastu kellegi poolt, keda sa peaksid esimesed kaks raamatut kolmest pahaks pidama. Selle vahega, et Akkarin paistis juba teises raamatus silma oma positiivsusega. Kõik tema märkused olid täpselt nii kirjutatud, et (nagu Potterit lugedes Snape'i jälgides) lugejal ei teki hetkekski kahtlust, et too ongi paha. EDIT: seda (Akkarini positiivsust teises raamatus) laps ise ei märganud, aga kui ma talle eile õhtul paar peotäit lõike uuesti ette lugesin, siis sai aru küll, mida ma mõtlesin.
Ärritavalt mõjusid ka "head" mehed - ikka naljatlevad ja veidi kerglased ja ilma ühegi tundeta. Kuklas hakkas kananahk tõusma. Aga mitte tolle raamatu poole, vaid mu oma jutustuse juurde. Mõistus korjas välja dialooge ja tunnetusi ja kui ma tajusin sedasama masendavalt häirivat ebainimlikku naiivsust. Eriti julm oli see lõpus - lugeja on pandud aimama midagi, reaalne lein on jutust väljaroogitud ning seega puudub igasugune võimalus end ümber häälestada. Ja siis tuleb see uute ülemate nõupidamine - muigavad, itsitavad, viskavad nalja... Rothen nende seas (kuigi kolme raamatu jagu on ta enne Sonea pärast muretsema pidanud ja nüüd, kui tšikk ilmselgelt ongi nagu nii õnnetu, et nii õnnetu ei saa olla, viskab tema nalja ja lähendeb sellisel ebainimlikul naivistlik-kerglasel moel maailmale). EDIT: see last ei morjendanud, seega ilmselt mingi vanusega kaasnev probleem.
Nojah, jõuamegi selle järgmise asjani, mille peale ma nina krimpsutasin - kõik raamatud lõppevad "äkki". Kohati on mulje, et autor ühel hetkel ärkab ja avastab, et talle ette antud lehekülgede limiit on täis ning nüüd tuleb kiirelt teemad lukku panna. Ja siis seal ei ole ei emotsiooni ega mälumisruumi. Jooksujalu viiakse sind läbi viimase paarikümne lehekülje ning pannakse fakti ette: nii on. See asjaolu hämmastas mind esimese raamatu puhul, pani nina krimpsutama teise juures ning tekitas sügava nördimuse kolmanda raamatu juures. Muide, see on asi, mida ma Age of Five puhul nii teravalt ei mäleta (kuigi viimane raamat sulgus tõesti ootamatult). EDIT: Jap, viimane raamat lõppes ootamatult, nentis laps nördinult ja hakkas mu käest aru pärima, mida head ja tarka olen ma traitor's spy kohta internetist uurinud. Ehk kripeldama pidi parasjagu.
Teisalt oli sisu nunnu ja Sonea lugu lihtsalt pani kaasa elama ja helisema ning hoolimata oma lihtsakoelisusest ning hoolikast emotsioonide vältimisest suutis Canavan panna mu edasi jooksma. Ja mulle meeldis sellesse teksti vajuda. Tõsi, järsud üleminekud ja paljude oluliste asjade välja jätmine (arvatavasti lugeja eakohalisuse huvides - kuigi ma ei kujuta ette miks... 10+ on ju juba võimeline hoomama leina ja valu nii nagu positiivseidki emotsioone) sundis mind taas ja taas liikuma sama liini varasemate vihjete juurde, et saaks midagigi välja lugeda. Aga see ei vähendanud helinat minu sees. Ja ma kindlasti kavatsen veel täna õhtulgi lugeda mingeid asju üle ja üle, et pilt minu sees võtaks selgema kuju. EDIT: tõsiasi, et laps selle sarja (1675lk) veidi vähem kui viie päevaga läbi luges ütleb juba ise, et talle meeldis. Ta küll ise varasemaid kohti üle lugema ei kippunud, kuid otsis diskussiooni ja oli vaimustuses kui mina mõne koha talle uuesti ette lugesin - seega sama teema ikkagi...
Ahjaa, paljudes spoilerites oli mainitud, et Akkarini surm oli mõttetu, kuid ei olnud. See oli oluline loo seisukohalt. Kahjuks ei suutnud Canavan ise seda ära kasutada ning kulminatsiooni traagika oli täielikult välja kirjutamata. Ja see on asi, mis mulle selle sarja juures absoluutselt ei meeldinud. Milleks, tekib tahtmatult küsimus. EDIT: kui ma selle lõigu lapsele ette lugesin (sest ma ei osanud reaktsioonidest midagi järeldada), kehitas ta õlgu - teda ei häirinud ja raamat ju peabki emotsioone tekitama. Arvas, et muidu oleks asi nõrgem olnud.
Ma ju ikka ütlesin juba, et mulle meeldis see sari, sest see sundis mind helisema. veidralt ja kummaliselt, kuid siiski. Ja seda isegi hoolimata tõsiasjast, et esimesed kaks sisaldasid jaburalt palju tõlkevigu (aga kolmanda raamatu ilmumise eel oli kirjastus ka toimetaja tööle võtnud). EDIT: Jap, toimetaja puudumine oli sedavõrd tuntav, et ka Marie oskas välja tuua päris mitmeid jaburaid vigu.
Ja siis ma istusin eile öösel alates kella poole neljast voodis ja mõtisklesin nii paljudele asjadele väljaspool neid raamatuid. Ma mõtlesin, kuidas on mu enese lugemine muutunud aja jooksul. Milliseid pisiasju ma olen hakanud tähele panema autorite kohta. Ja siis veeretasin ma peas mõtteid, kuidas ennast arendada nii palju tugevaks, et ma ei teeks neid samu vigu (mis on ometi nii lihtsad tulema). Ja tõsiasi, et oma tekstis pead sa lähenema asjadele nii nagu "meeli lugedes" - jälgi hoolega, mida sa mõtled, kuidas sõnastad ja millise tagumise varju sa sama lause või peatükiga kaasa annad. Meil kõigil on oma seljakotid täis igasuguseid ebameeldivusi ja "omi asju" - ja osa neist ei ole maailmale näitamiseks. Lõpuks olin ma fakti ees, et pidin iseendale unejuttu jutustama hakkama, et mõtted piisavalt klaaruks ning vähemalt mõne tunnigi magada laseks. Kell seitse oli äratus... ja uinumise hetkel näitas kell juba neli läbi...
Nu vot, ei olnud ju teise blogi postitus?
Ja saigi see postitus valmis. Mõlemal raamat lõpetatud ja lapsel juba uuski alustatud.
8 comments:
Aga pane link "teise plogisse" ikka, kasvõi mõne muu Canavani postituse alla (muidugi spoilerihoiatusega).
lingi panin, aga spoilerihoiatus tuleb eraldi lisada. Ehk edevus sai minust võitu juba enne su kommentaari lugemist (ohjah, edevus ei hüüa tulles ja ega ta minneski karjuma kipu)
Nonii, vahepeal paar tunnikest ilma raamatuid käes hoidmata mõtisklemist tekitas ootamatult linnukese: lahe sisuline viga - huvitav kas ka originaaltekstis (sõnastuse järgi võiks nii arvata). (Et te mind eriliseks ebardiks ei peaks, kes suvalisi kohti seitse korda loeb, olgu mainitud, et mõlemad kohad olid minu jaoks ebaolulised ja seega ühekordselt loetud - lihtsalt loll komme sugulussidemeid ja muid suhtluslikke seoseid memoriseerida, et ei peaks hiljem nende pärast lappama)
Esimese raamatu 15. leheküljel on:
"Tema tädi sõnul sarnanes ta küll rohkem oma ammusurnud ema kui isaga, kuid Sonea kahtlustas, et Jonna lihtsalt ei tahtnud meenutada oma venda, kes oli naise ja lapse juurest jalga lasknud." -> millest võib üheselt järeldada, et Jonna oli Sonea isa õde.
Ja kolmanda taamatu 515. leheküljel (ehk veidi enam kui 1500lk hiljem):
(Räägib Jonna)"...siis aga öeldi mulle, et mul on võluvõimed ja ma peaksin nende võlurit abistama."
"Tõesti?" Sonea juhatas tädi tooli juurde ja istus siis oma kohale teisel pool lauda. "Nii et ma olen pärinud need võimed ema poolt..." -> ehk võib otseselt välja lugeda, et Jonna oli Sonea ema õde
Minu muljed põhimõtteliselt lähevad sinu omadega kokku ses mõttes, et ka minu jaoks jäi raamatust mingit sügavust puudu, mistõttu tegelased mulle kuigi lähedaseks ei saanud ja väga suurt kaasaelamistunnet ei tekkinud. Seeõttu on ka nüüdseks sari suhteliselt ununud. Meenub, et mulle avaldas muljet just see, kuidas Akkarini esmapilgul ilmselgelt pahad ja mustad teod kõik seletuse leidsid ja pahast sai ootamatult kangelane (Snape, olgem ausad, oli ikka tegelt ka väga vastik tegelane, mina küll ei mõista, miks Harry pani oma pojale mehe nime, kes muuhulgas tema ristiisa dementorite kätte tahtis anda). Ja minu mulje oli selline, et raamatud läksid sarja edenedes aina paremaks ja põnevamaks. Aga tõlge oli minu meelest ka kohmakavõitu. Ja mind häiris, et Canavan oli igasugustele loomadele ja söökidele-jookidele jms-le omad nimed mõelnud, kui reaalsuses oli tegemist meie maailmaga vähemalt väga sarnaste nähtustega. Ja mina pidin siis mõistatama, kes nüüd oli rott ja kes lammas.
Kui tahad, võin laenata sulle järjesarja raamatut "Ambassadors mission", kuigi mulle endale see raamat ei meeldinud.
Mhmh, tahan lugeda (kuigi erinevaid kommentaare lugedes on mulje jäänud, et esimese sarja puudused süvenevad ja vooruste ilmnemine pole veel selge).
Sellele loomadele ja taimedele mõtlesin ma ise ka. Canavan on päris palju võimsaid relvi kasutusse võtnud, kuid mingil põhjusel need kasutamata jätnud.
1) Akkarini surm - seda ma juba mainisin - meeletu emotsionaalne kulminatsioon, mis lihtsalt ämbritäie veega üle valatakse (ainsaks emotsionaalsemaks vihjeks neli rida Cery mälestustest, kuidas Rothen üritas Soneat Akkarini surnukeha juurest eemale vedada)...
2) verekivid - kuid Sonea ja Akkarin neid omavahel teevad... Sonea mõtiskleb seal omaette mingeid asju, kuid see kõik lahtub hägusse ning peale ilusa kaadri filmi jaoks sellest teemast tegelikult ei saagi. (kaader on muidugi eepiline ja puha aga edasi?)
3) floora ja fauna - kui sa näed sellist vaeva ja mõtled välja meeletu hulga loomi ja linde ja toite, siis kasuta neid(!). Praegu jäid need kuivadeks nimetusteks, mille lugeminegi oli ebaoluline. Lisaks olid nad liiga analoogid reaalsetele loomadele ning oleks võinud vabalt kasutada juba olemasolevaid sõnu (lugedes kehtis ikka reegel: loed raka, mõtled kohv; loed sumi, mõtled tee...).
Aa see uus sari annab ehk mingid vastused mõnele esialgsest triloogiast tsenseeritud küsimusele... ma loodan... vähemalt vihjab, mida Canavan ise mõtles...
Mulle meeldis see sari jällegi niivõrd, et pärast Su blogi lugemist on tunne, et võtaks selle vist siiski üks kord uuesti ette.
Ja minu arust sobib see postitus hirvelossi ka :)
Kadri, ma olen täitsa nõus, et emotsionaalse laengu saamiseks (selles on oma spetsiifiline emotsioon) on ta hea lugu aegajalt sirvimiseks. Ma ei välistaks, et mingite aastate möödudes tahan ma isegi seda üle sirvida. Ja see ongi asi, mis muudab mu arvamuse lausa ülemäära killustatuks - mulle tohutult meeldis ja samas... oli seal liiga palju puudujääke...
Mina oleks Canavani asemel raamatud teisiti jaganud
1. algusest kuni Sonea pantvangistumiseni - praegu algus venis ja selle saaks vabalt veidi koomale tõmmata.
2. Akkarini vihkamisest armastuseni (ehk kuni gildist välja viskamiseni
3. Sachaka ja tagasi - ehk selle osa oleks võinud kõvasti laiemalt ja soojemalt kirjutada. Ma tahtsin lugejana sealt leidamidagi rohkemt kui seal oli.
Samas ma arvan, et kui raamatud oleks jaotatud Sinu idee järgi, kaoks ära aja tunnetus ja proportsioonid. Kaks esimest raamatut kestsid ju ajaliselt sama palju ja kolmas polnud ka väga lühem. Nii tunduks lugejale, et Sonea peitmine Gildi eest ja õppimine võtsid vähem aega. Loodan et minu arvamus on arusadavalt lahti seletatud. :D
Post a Comment