On sume märtsihommik. Väike, peaaegu kolme-aastane poiss ja (õudus küll) keskeale (kiirrongiga) lähenev tütarlaps loobivad elutoas väikest riidest palli, mis on usinate Hiina tütarlaste poolt õmmeldud ning vatiini ja kellukesega täidetud. Pall lendab omasoodu - kord visatakse halvasti, siis püütakse hästi - ikka kellukese helin hajameelse päikese säras. Väike poiss hakkab nihelema mängu käigus.

"Kuule, mine käi pissil ära, siis mängime edasi."

"Ma ei taha. Ma tahan palli mängida."

"Mine, mine! Kui ära käid, teeme restardi ja alustame täitsa algusest."

"Siis vajutame start ja hakkame uuesti. Siis on kõik pallid õiged!" kilkab poiss ja kaob vannituppa.

Loobime palli edasi - ikka seesama kirjudest riidetükkidest väikeste Aasia päritolu tütarlaste nobedate näppude all valminud pall.

"Kui ma seda punast nuppu vajutan, vaatame, mis siis tuleb!" teatab poiss elevil. Menüüd on ju sajal juhul seitsmest huvitavamad kui mäng ise.

"Ma arvan, et menüüdes ei tohiks niisama surfata," püüan olla asjalik ja õpetlik. "Võtame uue mängu ja paneme start."

"Menüüdes ei tohi surfata aga peogeot'ga tohib surfata."

"Hmm, peogeot'ga tohib sõita."

"Aa! Õige! Peugeot'ga tohib sõita. Võtame start ja hakkame sõitma. Kus teine pall on? Ma tahan jalkat mängida nüüd."

Laps vasakule ära. Otsib palli. Peagi jõuame järeldusele, et teine pall on lootusetult kadunud. Seega loobime esimest palli edasi. Üks vise, teine, kolmas...

"Ma panen nüüd selle pausile." No okei, kui pausile, siis pausile ja kiman esimest dialoogi kirjutama, et see meelest ära ei jõuaks minna. "Nüüd tuleb helesinist vajutada. Helesinine võtab pausi ära. See on edasi. Edasi kirjutatakse c-ga."

...