Vahel tekivad sellised kummalised selgusehetked. Avad ukse ning ootamatult hoovab sinu poole selgus asjadest, mida sa oled teinud juba pikalt. Ja siiski pole sa neid hetkekski sõnastanud. Tabada piimjat sõnadeudu enda poole hoovamas - hehh, hoolimata oma kõrgest vanusest tunnen ma end endiselt äärmiselt ebamugavalt neis situatsioonides. Ma ei ole kunagi valmis iseendaga tõtt vahtima. Ma ei saa kunagi piisavalt küpseks, et sosinaid pilduv, hingega mängiv ja haavu ning haavandeid presenteeriv udu mul jalgu alt ei lööks. Ikka lööb.

Teadmine, et minu suhtlemisoskus on veider - ma olen kuidagi suurem kui mu suu. Ja siiski tahaks, loodaks, ootaks ja eeldaks, et maailm mõistab seda, mis asub kolme kõrge kivimüüri sees. "Ma võlgnen maailmale seletuse", lubasin ma endale reede õhtul enne uinumist. Küllap ma seletan omal ajal ja omal moel. Jah, ma tean kuidas, kuid kas ma ikka tegelikult tahan seletada? Tahan! Tahan, aga ainult nii, et keegi ei tunneks soovi asuda lammutama mind müüride asemel. Jah, muidugi võib ju endalt irvitades küsida: miks peaks keegi üldse tahtma mind lammutada? Eriti, kui siiani olen ma selle tööga ainult ja ainult ise tegelenud (ning enese valusaks tõdemuseks tööga ka edukalt toime tulnud).

Udu hoomas üle minu, kui ma pooleldi mõistmatult suu kriipsuks tõmbasin ja hajameelse pilgu saatel omas kodus, oma perekonnaga rääkida ei osanud. Kuskil sees olin mina, aga ma ei tahtnud tulla välja. Mul oli raamat, olid oma mõtted, omad mälestused, valud, kirjutamised ja võõrad mõtted, võõrad mälestused ja unistused selles raamatus, mida ma parajasti lugesin. Ja ma ei osanud lasta veelgi rohkem mõtteid enda sisse. Ja ma ei teadnud, milline mõte mu suust väljuks, kui ma selle avaks. Pealegi tahtsin ma ainult edasi lugeda. Muud ei midagi. Piimjas mass minu ümber sosistas kõrva teadmist: sa ise seod ennast lukku; sina ise oled see, kes hrmust või oskamatusest end tegelikult kinniseks elab. Ja mida oleksin ma osanud sellele udule vastata!? Torkas jah vastikult. Ja mis siis!

Aga ta sundis mind mõtlema paljudele asjadele. Seesama sosinaid sõnastav udujas selgus sundis mind jõudma järeldusele, kuidas ma saan ja peaksin mõnda asja seletama. Ja see viis mu mõtted vanadele kaaslastele, keda ma alles hiljuti kohtasin. Mulle meeldis see aeg, mil mu maja oli avatud. Avatud kõikidele mu sõpradele sõltumata kellaajast või kuupäevast. Ja nemad ei eeldanud, ei oodanudki, et ma suhtleksin. Nad tulid, soojendasid oma olemusega mu kõlenevat korterit ning lasid mul endal valida, kas ma tahan rääkida või suhelda või midagi muud teha. Aastad on muutnud seda pilti. Korter, mis kord mõnuledes võttis vastu juhuslikke sisseastujaid ohkab õnnetult - inimesed läksid oma eludega edasi, muutusid, kasvasid, kuhjasid eneste ümber oma elud ning tema on vaikselt ootel. Ootel, et neid juhuslikke sisseastujaid leiduks. Et leiduks miski soe motviatsioon, mis sunniks mind tema eest rohkem hoolitsema, teda koristama ja kasima. Aga mina jäin. Ikka ootel, ikka veel veidralt avatud, kuid samas sulgunud. Ma ei kõndinud edasi, vaid õppisin elama muutunud ajas, jäädes ise sealjuures ajastute igandiks, muutumatuks kummituseks kaasaegses argipäevas.

Aga ma olen õppinud, kisab kukeke minu sees? Mida? Üks vana sõber, kelle arvamust ma väga kõrgelt hindan, ütles mulle hiljuti, et veidral kombel võtan ma igalt poolt oma õppetunnid kaasa ning saan seeläbi siiski suuremaks ja targemaks. Aga mida, sosistab piimjas udu mulle kõrvu? Mida ma siis nüüd viimasel ajal õppinud olen? Jah, ma olen selgeks saanud ühe olulise asja: kui ma tahan, siis suudan ma töötada 80-100 tundi nädalas. Vahel rohkemgi, kui vaim peale tuleb. Ja nii ma teengi: töötan vaimu peale tulemise ajal 24h päevas ja siis puhkan. Aga palun öelge mulle, mismoodi on see asi võimalik pressida tänase ühiskonna normidesse? Mis kuradi moodi peaksin ma endale töö leidma? Ja ma vajan seda asja, mida maailm nimetab "tööks". Vajan kindlust, ravikindlustust ja mingit sotsiaalset aktsepteerimist inimeste poolt, kes on mulle olulised, kuid kelle jaoks on mu mõttemaailm liiga kauge, liiga eluvõõras ja liiga veider. Jabur, kuid selliseid inimesi leidub ning nendepoolne minu aktsepteerimine on oluline. Nad on jõulised ja ma tahan. Tahan olla keegi, kes ma pole, kes ma ei oska olla.

Aga kes ma siis olen? Hariduseta, tööta, meheta naine, kes hoolimata kogunevatest aastatest ei ole suutnud haarata mitte mingisugust ühiskondlikult aktsepteeritavat positsiooni, sosistab piimjas udu mu õlgade ümber. Ja ma värisen. Värisen tuules, millega ma üritan udu taas kindlusemüüridest välja lükata. Küll ta hajub. Paari päeva pärast on udu hajunud. Veel mõned päevad hiljem suudan ma käed kõrvadele suruda, silmad kinni lükata ja arvata, et ma saan tegelikult hakkama ja ma polegi selline pettumus maailma jaoks nagu mulle hetkel tundub. Ja siis ma enam ei tahagi endale kaaslast leida (üks osa teest, mille käigus ei pea end kunagi enam ise põrmustama). Ja siis suudan ma jälle keskenduda sellele, mida ma teha tahan - kirjutada, kirjutada, kirjutada... Ja ma olen suuteline seda jälle tegema 24h ööpäevas ilma, et miski minus katki läheks.

Veider. Mul ei ole mitte mingit alust mõelda, uskuda ega arvata, et ma mingilgi määral kirjutada oskan, sosistab õelalt külm udu mu kõrva. Ja siiski ma tahan ja usun ja loodan helesinise naiivsusega, et kui pingutada ja õppida ja töötada, siis on kõik võimalik. Ja ma tahan seda. Tahan üle kõige, kuid ma kardan seda sammu samal määral. Kardan kukkumisi, kardan neidsamu pilke, mis ei suuda mind ülemäära hästi mõista. Mis siis kui ma ei saa hakkama? Piilun hetkeks üle müüri ning tunnen südames valusat torget. Jah, paari päeva pärast suudan ma taas leida rõõmu nendest lillekastidest ja purskkaevudest (olgugi nad pisaratoitel), mis asuvad mu müüride sees. Siis ma enam ei karda välismaailma, sotsiaalset keskkonda ja enese positsioonitust selles.

Aga praegu tuleb oodata ja loota, et udu hajub kiirelt. Ühel päeval! Ühel päeval, ühes jutustuses ma seletan... Aga mitte veel täna...