Huhh, pärast seda, kui ma olin taaskord hakkama saanud sigatsemisega oma tegelaste kallal, ei tundnud ma selle üle isegi erilist rõõmu. Hoopis kentsakas mõte läbis mõtteid: miks küll on nii, et need tegelased, kes sulle endale kõige hingelähedasemad on, saavad kõige rohkem paska kaela? Noh, et siis saaks mõelda ja mängida viisidega, kuidas nad sellest pasast eluga (kui hästi läheb) välja tuleksid (üldjuhul tulevad, mõningate eranditega) ja kuidas neid toetada ja poputada, endal virtuaalne veretilk sõrme otsas. Ja seda armsamaks nad saavad. Ja tegelikult tahakski kirjutada ainult armsatest inimestest! Veider, isegi põhi-pahad ja täielikud tohlakad, kellest ma kirjutada suudan, on mu südames hea sõnaga kirjas. Ikkagi minu omad!

Nojah, olgu selle kirjutamisega nagu on, lähme lugemisega edasi. Nüüd kui sai see pikk Canavani postitus siia, tekkis ketserlik mõte luua oma raamaturiiul. Noh, mitte, et hirvelossist väheks jääks, aga teisest küljest - jääb ikka küll. Esiteks selle pärast, et see on nišinurgake ja teisalt seepärast, et Marie ei julge sinna kirjutada. Ehk siis selle maja lugemispäevik, mida oleks endal lahe sirvida vahel. Ehk isegi mingeid ideid leida või anda.

Huhh, lugemispäevik. Prrr. Asi, mida ma kooli ajal vihkasin. Asi, mida mu laps algklassides vihkas. Ja meie mõlema viha oli peamiselt suunatud kohale, kus oli vaja joonistada pilt loetu kohta. Samas lugeda on ju lahe ning selle kohta vahel mingeid mõtteid või tsitaate kirja panna samuti. Ja kui mingil hetkel tekib arutelu, siis on see iga trükkimisele kulunud vaev end väärt. Ja mulle tohutult meeldis, et tekkis dialoog minu ja mu lapse vahel - erinevad põlvkonnad, erinevad ellusuhtumised ja siiski midagi nii sarnast. Minu jaoks oleks see huvitav nurk lähenemiseks - ühe keskeale läheneva naise ja tema teismelise tütre nägemused ja arvamised mõne raamatu kohta. Võimalik, et ainult minu jaoks, aga samas see ju olekski minu ja mu tütre raamaturiiul. Nende jaoks, kes turvalisi ja objektiivseid arvustusi otsivad, on internetis sadade viisi erinevaid blogisid ja muid lehti.

Igatahes hakkasin meelitama oma last. Pakkusin talle välja blogi jaoks kujunduse ning meelitasin kõikvõimalike ideedega, mis mul tekkisid ning... tundub, et mine tea, ühel hetkel on ta vist olemas... Kas see ka millekski hea saab? Krt seda teab. Kui mitte muuks, siis edevuse rahuldamiseks ning lapsele natuke oma mõtete kirja panemise õpetamiseks. Kaks pooldüsgraafilist tütarlast raamatuid lugemas (hetk tagasi selgus, et mina olen hullem - millegi pärast kiilus sõna "objektiivne" mu mõistuse kinni, küsisin lapselt -> sain vastuseks "o-b-j-e-k-t-i-i-v-n-e -> ei uskunud -> õs -> (ongi nii!) -> pahur hääl diivanilt: "kuula oma last!"). Pole ju päris 100% väärtusetu mõte (blogi, mitte puberteedi kuulamine :P)!? Kui, siis maksimaalselt 72 (protsenti... väärtusetu...).