kui maailm üritab sõna võtta...

Ma olen juba aastaid rääkinud, et maailm üritab minuga rääkida. Tavaliselt on need väikesed asjad, mis kas juhtuvad või ei juhtu - vahel on see ebamugav ja ebameeldiv, kuid enamasti vastupidi meeldivad üllatused. Ja ikka ühe suunas kipuvad need seigad maailma liigutavat. Mina rumala inimesena olen püüdnud aastaid ja aastaid võidelda loodusjõudude vastu. Õnneks, vaikselt hakkab siiski vist miski kohale jõudma. Või noh, vahest olen ma lihtsalt harjunud, et sel ajal kui maailm üritab "vaipa" alt ära tõmmata, tuleb õhku hüpata ja siis lihtsalt veidi teise positsiooni maanduda. Hmm, mulle meeldib seda mõtet visualiseerida - kujutage ette, kuidas paarisaja meetri ulatuses nihutatakse muru meetri võrra vasakule - kuskil on servas kortsud ja teises servas pind nii viimseni pingule tõmmatud, et see oiates rebenema kipub... Aga maailmal on oma jutud ja oma mängud. Ega mul otseselt nende vastu ju midagi polegi...

Nüüd hakkab mulle vaikselt tunduma, et maailm üritab ka mu tütrega rääkida. Eelmisel aastal jooksis kaks võistlust ninanipsuga. Tookord läks kooliolümpiaad niimoodi mööda, et e-koolis mingit teadet ei olnud ja laps oli mingi silmapõletikujäägiga kodus kooli katsevõistluse ajal. Oi, ta oli nördinud, kui kooli minnes selgus, et ta lihtsalt jäi kõrvale, sest info ei liikunud. Ja paar nädalat hiljem oli koolis mingi paralleelide vaheline võistlus. Täpselt sel päeval, kui õpetaja klassis sellest rääkis ja ühel tüdrukul võistkonna lasi koostada, oli minu laps silmaarstil kontrollimas ja... mis silmist see südamest... kui kooli läks, siis muidugi kirjutati ta koheselt võistkonna tagavara mängijaks aga... Õigel hommikul selgus, et üks tšikk pole koolis ja Marie oli tiimis. Läksid nemad üles, võtsid positsioonid sisse ja siis... siis saabus see tüdruk, kes lihtsalt kaks tundi kooli hiljaks jäi. Uskumatult nördinud Marie jalutas linta-lönta tundidesse tagasi.

Ja sel aastal siis niipidi: kaks nädalat tagasi sai ta mate õpetajalt soovituse osaleda linna olümpiaadil. Eile räägiti kokku, et olümpiaadikud saavad esmaspäeval vaba päeva harjutamiseks ja teisipäeval võistlus... Ja siis täna selgus kommunikatsioonihäire... see õpetaja, kes lapsi registreeris unustas nende klassist rohkem kui ühe lapse nimekirja panna... Ehh?

Nii, midagi talle nüüd öelda üritatakse, aga mida? Variante on mitu, võrdvõimalikud ja täpselt vastupidise tähendusega. Ainult sellest on mul raske aru saada, miks see maailm enda selgeks tegemiseks vaipa sikutama kipub? Sealjuures enamasti veel mõne sellise koha peal, et kui kukud, siis ikka kividele...