Wednesday, March 21, 2012

Viuks, tegelikult ma ju tean, et ma ei tohiks niimoodi raamatuid nuuskama hakata. Nüüd ma siis istun, klikkan iga natukese aja tagant refresh nuppu oma blogis, hirvelossis, kondan igal pool mujal, kus maailm võiks soovida minuga suhelda. No hea küll, loomulikult eelistan ma esmajärjekorras, et keegi tahaks minuga suhelda Canavani teemadel, kuid jah - oskus ennast kommenteerimatuks kirjutada, panna tekstis näiliselt domineerima ebaolulisemad asjad (ja nende taha hoolikalt ja pea hoomamatult peita see, mida ma loodan või soovin) pole minust endiselt kuhugi kadunud.

Ehk siis jälle sain ma hakkama suurepärase kiirneelamisega, millele paratamatult järgneb pohmakas - pea on täis võõraid mõtteid, keerulist seoste ja ideede sasipundart, mille seas minu oma mõtted on väheväärtustatult laiali pillutud. Ja neil oma mõtetel on tegelikult meeletu energia ülejääk, mis tahaks vabaneda. Nad haigutavad ja otsivad teed välja, kuid ma ei saa neid praegu aidata. Tahaks midagi uut lugeda, kuid ma poleks mõtetega seal. Tahaks kirjutada, kuid see pole mina. Tahaks suhelda, kuid selleks peaksin ju ka mina ise kohale olema ja mind pole praegu siin. Nojah, ma ju tean liigagi hästi seda raamatupohmakat. Enamasti üksikute raamatutega seda probleemi pole (tuleb vaid alustamiseks õige kellaaeg valida) - ööga klaarub kõik.

Njahh, üksikraamatutest on olnud vist tõesti ainult kaks raamatut, mille puhul öö pole aidanud (Sinuhe ja Hyperion), kuid sarjadega nii lihtsalt ei lähe. Nende nuuskamise korral on raudselt raamatupohmakas kohal. Tõsi, on veel sarjata raamatuid, millega ma olen saanud selle piiramatu ja täiesti kasutuskõlbmatu energiavoo osaliseks, kuid seal on olnud enamsti probleem ajastuses: ei tohi alustada õhukest (alla 300lk) raamatut vaba päeva hommikul vahetult pärast ärkamist. Siis saab ta pärastlõunal läbi ja terve õhtu on jälle rikutud - midagi teha ei saa, keskendumine on null (sest aju töötab täistuuridel alles raamatu analüüsi kallal) ja samas on raamatust saadud energia, mis vajab maandamist. Ehk siis "pärastlõuna raamatud" nagu ma neid hellitavalt kutsun (Esimene selline kogemus oli Asum, seejärel meenuvad veel androidid ja elektrilambad näiteks...). Ja on hilisõhtu raamatud - no need taskuformaati õhukesed - lähed õhtul sõbrale külla, leiad raamatu, loed paari tunniga läbi ja tõttad siis millalgi koju (sellisel ebaseltskondlikul moel on päris palju loetud)

Eile õhtul magama minnes jäi laps minust veel lugema. No ma ei suutnud talle öelda, et ta peab lugemise katkestama kohas, kus Dorrien parajasti Regini vahele meelitas. Lugesin talle vaid sõnad peale, et kella kolmeks võiks tuli kustunud olla. Hommikul hindasin kiirpilguga järjehoidja asukohta ning noogutasin arusaavalt - ta oli hea jupi edasi jõudnud veel öösel. Kuid see tähendab vaid seda, et enne homset õhtut ta kolmanda raamatu lõpuni ei jõua. Praegu on omamoodi huvitav jälgida tema reaktsioone raamatule ning võrrelda neid mu eelmise postitusega. Tundub, et meie mõtted liiguvad sarnaselt.

Pff, motoorne rahutus, energia ülejääk ja absoluutne jaburdus minu sisemuses. Njahh, see sari pakkus midagi, mis keeras minus asju ringi ning pelgalt selle pärast tuleb mõista, et kõik tema puudused olid olulised ja minu jaoks vajalikud (neid oli tegelikult rohkem kui ma eile kirjutasin). Ja miski asi pani mu helisema... vastikult, närviajavalt ja ometi nii pagana meeliülendavalt armsalt.

1 comment:

Kadri said...

Tore lugemispohmaka definitsioon Sul antud :) Saan aru, mida tunned, aga leevendust anda sellele ei oska.
Canavani Musta võluri triloogia meeldis ka mulle väga. Kuna ma lugesin neid raamatuid aga siis, kui need ilmusid, st mitte kõike kolme osa jutti, siis oli pohmakalaks pisut väiksem.