Monday, March 19, 2012

Laps taaskord noris mu lugemiskombe kallal. Nojah, ehk on tal isegi õigus, kuid raamat on kord juba formaat, mida saab lugeda küll algusest lõpuni, kuid ta ei hakka karjuma, kui sa temaga natuke mängid. Pealegi - raamatud ongi mõeldud nautimiseks ja mängimiseks.

Mida ma siis nendega teen? Tegelikult ei midagi erilist ja ma kahtlustan, et selliselt loeb veel nii mõnigi inimene peale minu. Võtame klassikalise triloogia (klassikalise ses mõttes, et sisaldab tõesti KOLMe raamatut), mille iga osa on kuskil 500lk:
Esmalt avan ma esimese raamatu ja loen läbi esimesed 100-150lk. Seejärel panen järjehoidja vahele ning loen viimased 20lk. Selleks, et lõpust paremini aru saada laiendan valikut - ja loen viimased 50-60lk. Nüüd on aeg avada teine raamat ja lugeda sealt esimesed 50-100lk (lisan järjehoidja), et siis tagasi pöörduda esimese raamatu juurde. Nii, selle koha peal on nüüd kaks erinevat varianti: a) loen esimese algusest peale lõpuni läbi; b) loen alates järjehoidjast lõpuni. Igal juhul võtan ma sealt edasi kätte teise raamatu ja alustan uuesti esimesest leheküljest. Jõudes kuskile 150. lehekülje kanti, loen läbi viimased 20 ja siis viimased 50lk. Nii, nüüd tagasi esimese raamatu juurde. Loen lägi eredamaid stseene, emotsionaalsemaid mõtisklusi ning teemaarenduse mõttes olulisi kohti. Tagasi teise raamatu juurde ning edasi lugema. Kuskil 300. lehekülje juures hakkab kuklas kripeldama: nüüd on see koht, kus kolmanda raamatu olemasolu korral tuleb läbi lugeda grand finale (ikka viimased 20lk, viimased 50lk, viimased 100lk - just selles järjekorras ja vähemalt kolm korda). Viimase raamatu puudumise korral lendan internetti spoilereid otsima. leidnud need ja teraselt ning korduvalt läbi lugenuna pöördun tagasi teise raamatu juurde. Vaatan seda, loen veidi ja viskan käest. Teravamad hetked esimesest ja seniloetud teisest raamatust - taaskord. Kolmanda raamatu algus. Esimesed 50lk ja tagasi teise raamatu järjehoidja juurde. Nüüd on aeg lugeda teine raamat lõpuni. Ja taaskord mõnulen ma eredamatse stseenide kallal nii esimesest kui teisest raamatust vaheldumisi viimase raamatu lugemisega. Jõudes viimasega lõpule, loen veelkordüle grand finale, siis esimeste raamatute lõpud ja eredamad kohad kõikidest teostest. Need, mis panevad mõtlema, sunnivad mind helisema, suunavad muvalises suunas.

Kolm raamatut, kolm päeva ja läbi nad viimaks ongi. Osa kohti on loetud 3, 5, ... 8 korda; teised kohad 1, 2, 3 korda. Jah, tegelikult tuleb tõele au anda, et neid kohti, mis vaid korra loetud sai, pole kuigi palju. Ja ongi terveks nädalaks manatud endale mõtteaine ning ruum, millel on emotsioon, tunded ja lendlevad tsitaadid... Raamatud söödud ja memoriseeritud, jääb nüüd üle aeg neid seedida ja nende järgi omaenese maailmatunnetust (vajadusel) korrigeerida. Nädala pärast võib võtta järgmise ning hakata seda sööma...

Pole ju nii keeruline ega kummaline süsteem? Pealegi, kes ütles, et raamatuid tuleks kuivalt algusest lõpuni lugeda?

2 comments:

Juuli said...

Ma pole tükil ajal niimoodi naernud. Aitäh.

miira said...

Tore, kui kellegi tuju suutsin tõsta. Üldjoontes on see üsna üksildane kant. :)