Vahel on kohti, mis mõjuvad veidralt ja hirmutavalt. Ja on kohti, kus on hea magada ning siis neid teisi, kus sa võid ehk isegi uinuda, kuid kui juba, siis ainult õudukatesse. Minu õe juures on üks diivan, mida kõik kiidavad - olevat "hea une soonel" ja siis tulen mina... Variantidesse kuuluvad võimalused mitte magada (kõikvõimalikud hamba-, pea-, selja- ja jalavalud, mis takistavad) või masendavad õudusunenäod. Kui korduvalt olen ma siit pühapäeval läinud pea täis pulki ja käsi värisemas - ja seda lihtsalt lollide unenägude pärast. Hmhh, olgu öeldud, et raamatu lugemiseks on knealune diivan ülimugav ning ka küljealusena tundub viisakas.

Täna öösel siis jälle - kõike alates tornaadodest, ülejutustest ja happevihmadest kuni riiklikul tasandil elektri kadumisega... Peaaegu nagu keskmises ulmeraamatus (katastroofiulme). Kõik sai sisse juhatatud unega, kus ma ärkasin öösel kell pool neli ning ei saanud enam und. Siis tuli tormihoiatus koos happega ja üleujutused ning rusudesse vajunud majad ja paaniline ellujäämine ja taju, et elektriliste asjadega pole nagu midagi enam teha ja... ja siis ärkasin ma õhku ahmides üles... Püüdsin end uuesti magama saada, kuid uni oli viimseni läinud. Vaatasin kella - 3.34 - raputasin pead, rääkisin kõige targemaga (iseendaga) ja tuletasin meelde, et kell 7 on äratus, mine magama. Pikapeale osutus see isegi võimalikuks ning äratuskell tabas mind kui ebameeldivat uudist toov sõber - päästis küll magamisest, kuid unine olin ikka.

Ja kui te nüüd arvate, et ma ahmisin õhku happevihma peale või, et mu käsi oleks hirmunult värisenud tormist, siis te eksite. Ka üleujutused on mu õudukates nii tavalised, et neid ma ei pelga - need on nagu puzzle, mis ootab lahendamist (vahel on vaja üle kallaste tõusnud jääkülmast jõest läbi ujuda, vahel pääseb lendamisega mööda, siis veel ümbersõidud ja segamini aetud sildade süsteemis - uju sillani, kõnni üle ja uju edasi tüüpi... aga mitte iial otseselt ja üheselt kurjad sündmused). Hoopis muu ajas mu ärkvele ja takistab tervet päeva vastikult valusa pinnuna. See oli (minu jaoks tundmatu, kuid unes tuttava inimese) kallistus - vaikselt minusse imbunud turvatunne, mis lammutas kiirelt ja kindlalt kindlusemüüre minu ümbert ja see turvalisus ei kadunud enne kui ma ise olin valmis jälle oma kaitsekilbid tõstma. Ja see teadmine on liiga jabur isegi minu jaoks.