Pea igal kevadel taban end mõttelt, et sel aastal on inimesed eriti imelikud. Igal kevadel! Ka see konkreetne kevad pole teistest erinev. Ootamatult, koos esimeste rändlindude saabumisega, on inimesed tänaval käest kinni, üksteise külge liibuv, armunud mass. Unenäos. Unes kõnnin ma nende vahelt läbi, nad on kui kujud - igal aastal korduvad, igal kevadel õndsad naeratused armunud silmadest, igal suvel suur pidu ning sügisel morn enesessetõmbumine. Rändlinnud, kes ei rända. Ei vasemale, ei paremale - nad lihtsalt on.

Kevad on saabunud, varesed ehitavad pesi juba jupimat aega. Inimesedki võtavad õppust. Mitte küll niivõrd ehitamise, kuid lagundamise osas siiski. Ja siis uuesti ehitama! Selja taha jäävad viletsad mälestused ja murtud südamed. Siit! Täna! Nüüd algabki uus elu! Käest kinni, teineteise külge liibudes, eraldades end oma õndsas kevadhetkes kogu ülejäänud maailmast. Ja siis tuleb taas suvi ning uus sügis - hall ning vihmane argipäev.

Igal kevadel, vaadates neid horde, kes ikka ja taas otsivad, leiavad ning veedavad koos võrratu suve, argise talve (vahest teise ja kolmandagi)... ning uuesti otsivad, taas leiavad, muster kordub... Mõtlen, ehk on see ühiskonna poolt peale surutud peremudel absoluutselt vale meile, inimestele? Ehk peaksime meiegi igal kevadel, paaritushooaja algul otsima enesele uue, säravamate sulgedega kaaslase?

Ainult üks pisike aga on selles mõttes: meie lapsed ei õpi suvelõpuks lendama. Nemad harjutavad seda oma paarkümmend aastat enne selgeks saamist.

Vahest olen ma lihtsalt pooleaastase nihkega oma tunnetes, võibolla lausa tundetu... jäägu see igaühe enda otsustada ning hinnata... Unes on nad kui kujud ning ma kõnnin nende vahelt tundetuna läbi. Ärgates aga, on nende vahel kõndimine hetketi vabatahtlik teerulli alla ronimine. Vahel harva, kuid siiski... Siis lükkan juuksed silmadelt, sikutan noa ribide vahelt välja nind mõtlen: igal kevadel on inimesed kuidagi eriliselt imelikud. Kehitan mõistmatult õlgu ning lähen oma teed. Oma teed, mis toob mu järgmisel kevadel taas siia, vaatama hullunud "romantikute" masse.