Võtsin endale pealkirjaks messengeris: blogi on saatanast! Miks? Sest see on poolelu. Ei, vabandust, kümnendik elu.

Ühest küljest, ma mõtlen (kui mõtlen), kirjutan, tegutsen - vaatan end seest ja kõrvalt. On sõpru, kes kondavad mu lehel, on neid, kes seda ei tee. Ja siiski - kas ma olen sellest kuidagi parem? Kas mul saab parem, kui ma mõne oma mõtte siia mõtisklemiseks panen? Saab see mõte siis selgemaks kui lihtsalt, niisama omaette mõeldes? Kas siia kirjutamine peaks olema vähimalgi määral eelistatum?

Edevus on selle nimi. Edevus ja ei midagi muud. Vaadake kõik, kui hästi ma sõna valdan! Vaadake kõik, kui suured ja säravad on minu mõtted! (Kuulake kõik, kui vastikud on negatiivsed kogemused - aga kas te peaksite seda kuulama?)

Ühel hetkel kaob taju tõelise ja ebatõese vahel. Mõneks viivuks kaovad müürid, mis keelavad avalikult isiklikuks minna - ja siis ta tuleb! Mina, kogu oma suuruses ja laiuses, käppa imevana või naeratavana. Mina ja ei ühtegi müüri, ei ühtegi pidurit.

Järgneb võpatus. Vaikus. Midagi minu sees jõuab jälile faktile, et nüüd läks maailm liiga lahti. Paar sõnakehva ostitust, paar tagasihoidlikku ja mittemidagiütlevat mõtet. Sõna uuristab edasi, mõte jookseb vasemale ja paremale, otsides teed enesest välja. Tunded hakkavad tasahilju taas otsima teed ekraani poole. Muster kordub.

Miks siis? Miks ma ei õpi? Mida ma otsin? Sest tegelikult on hea oma emotsioon paberile panna - sel moel saab isegi vahel sotti, mis toimub. Sest tegelikult on hea vahel kisendada kogu maailmale oma emotsioonidest - siis vähemasti lähemad sõbrad teavad, kus ma olen.

Ja siiski! Piiridel on ka piirid. Olgu nad nii hägusad kui tahes. Sa ütled, et ise me need seame endile? Õige ta ju on.

Koopaoravatest rääkides. Või ka isekatest hiiglastest. Jube rahulik on elada, korjates enesele viisteist kihti igasuguseid kilpe ümber, mitte rääkida inimestega, mitte elada emotsioone välja... isegi mitte tunda (!) neidsamu emotsioone. Ja siis on blogi - iga postituse kõrval vedeleb mõni nendest kestadest ja kilpidest, kuni viimaks jääb üksainumas nahk, ei midagi muud. Ehmunud pilgul hangid kiirkorras uued kilbid. Ja jätkad sisalikuna teekonda - lillakas-roheline soomuskest vasakule, taevakarva nahk paremale... Kuni tekib hetk, mil ma jälle tunnen, joovastun ning valutan südant. Ja kirjutan selle siia või katsetan kirjutada ja siiski kustutan, sest maailm on liiga avatuks muutunud. MIne tea, äkki keegi haarab kinni minust mitte enam mu kilbistatud sõnast.