Ma tahan olla arnunud! Saate nüüd mõelda, et ma olen täitsa hulluks pööranud. Hea küll. Tõeliselt kummastav on kõndida mööda tänavat ning vaadata neid, kes igal kevadel armuvad. Sõltumata asjaolust, kas neil on mees kodus või mitte. Selline rutiin - igale kevadel armuda! Kasvõi laternaposti või suvalisse lolli ülbikusse... Peaasi, et saaks armuda!

Ma nii ekstreemseks muidugi ei läheks. Loomuomane alalhoiu instinkt vist. Aga armuda - iseenesest on sellel ideel jumet.

Korraliku, kodustatud koopaoravana piilun korraks pesast välja. Maailm on nii segaseks kiskunud. Toetan nina käppadele ning vaatan. Kas need inimesed, kes ikka ja jälle armuvad, on õnnelikumad? Kevadel paistavad nad õnnelikumad. Neil on unistus. Neil on lollakas naeratus silmades ning nad kõnnivad kuidagi teisiti. Hmm, sellest ei tea mina midagi. Küll aga on nende kevaded alati lühemad!

Mis tähtsust sellel on! Pisike porisev koopaorav pistab oma nina koopasuust välja ning mõtleb endiselt - ma tahan ka armuda! Ja siis kui see tunne kord juba haaranud on, tahan iga viimsetki unistust, iga pisimatki teostust. Ma mäletan küll! Kuigi hägusalt.

Ma sain parajasti 24, kui lahutusega tegelesin... ja edasi? Edasi ma nagu polekski elanud! Laps on vahepeal korralikult rääkima õppinud, silmanurka on kortsud tekkinud, kool on endiselt lõpetamata, unistused ehk veidi lähemal kui toona... - triviaalne!

Jah, ma tahan armuda. Olgu või laternaposti! (idioodid jätaksin muidugi endiselt teistele... )