Kolasin Lauri blogis ringi. Just selles algushetkede osas. Tegelikult otsisin küll konkreetset postitust (nov. 2006), kuid jäin siis pikemalt lugema neid poolteist aastat vanu tekste.

Umbes aasta eest sattusin esimest korda Lauri blogisse. Ja mulle tundus, et ta kirjutab pisut upsakal toonil (muide kõige "upsakamat" postitust ma otsimas käisingi). Ja-jah, naerge nüüd. Mida kõike võib välja lugeda, kui sa inimest liiga hästi ei tunne. Reaalis oli jah igati muhe kuju aga blogis kiskus kuidagi äärmuslikult enesekindlaks...

Lugesin, mis ma lugesin, kuid seda tooni ma seal nüüd küll ei märganud. Lihtsalt inimene, kes teab krdi hästi, kes ta on ja mida ta oskab. ;)

Siis jooksis sisse juba teine liin, mis viimasel ajal jälle minu ümber popp on olnud: bridž ja enesehinnangud. Ennast ma juba ammu ei hinda. Milleks? Ma ei tee midagi teadmisega staatilisest seisust, samas võib selle energia suunata edasi minemisse (vahet pole kui kiiresti või aeglaselt). Jäin mõtlema, kuidas mina mängisin aasta tagasi. Värskelt randa üle kolinuna ajasin parajasti märtsis Maarjat hulluks. Maarja, ma lehvitan sulle, näed, jah!?

Tol perioodil üritasin enesele paaniliselt selgeks teha, et tead, on olemas selline asi nagu "mänguplaan". Kasuta seda ideed. Võta aeg, proovi midagigi välja mõelda ja sõnastada enne tegutsema asumist. Sellest, kuidas hinnata, mis lehed võiksid vastastel käes olla, polnud mul pisimatki aimdust. Ja siis jooksis ka mänguplaani koostamine lõpututesse tõenäosuserägastikku (nujah, seda, et kui inimesel on pakkumise järgi käes 5:4 mingid masitd, siis see kolmas ei saa nagu hästi viiene olla, ei võtnud ma kohe kindlasti teadlikult kinni). Ehk siis: kolmeteistkümneni lugeda ei osanud. Neljakümneni ammugi mitte! Signaalid olid udune ja uudne ääremaa (ma ausõna polnud varem kunagi signaalidega mänginud... ok paar üksikut (meil Indrekuga) oli, mida meist kumbki ei järginud ning mõlemad unustasid nii viskamisel kui lugemisel. Needki olid alles tekkinud ja vist umbes korra või kaks läbi räägitud.)

Ma olen alati rääkinud, et ma jõudsin bridži juurde absoluutselt valest (või kui vaadata enese ümber veidi laiemalt, siis äkki hoopis ainuõigest) nurgast. Alguses oli mäng. Olid sõbrad ja mõnus olemine, siis tuli alles võidujanu ja alles pärast seda tabasin end asja teoreetilise külje poolt (selles teoorias olen ma endiselt väga nõrk).

Ja mis siis? Sõbrad on endiselt (ja väga palju uusi lahedaid tutvusi) lauas. Mäng on ikka veel lummav. Ja lisaks kõigele olen ma täna kübeke targem kui eile ning kõikide kavatsuste kohaselt homme veel parem. Iga asi omal ajal (tulgu või natuke hiljem, küll ma ootan).