Aga nüüd ma lähen küll uhkeks! Mulle öeldi (no hea küll, kirjutati) täna, et ma olen optimist. Ja-jah, esimese hooga tahtsin isegi küsida, et mis pagana otsast? Kõõksusin natuke põrandal pikali teadmisega, et mu blogi lausa õhkab optimismi ja päikest (lugeda mõõduka irooniaga).

Ah, et kuidas ma siis uhke olen? Aga kuidas ma saaksin mitte olla? Lõppkokkuvõtteks olen ma ju optimist ning ma siiralt loodan, et see oligi ilus, puhas ja hele tõde ning teadmine, mis mulle hommikul edastati. Nojah, sama helge ja heleda tõena teatati mulle esmaspäeval, et ma paks olen (ütleja pidi selle pärast peaaegu peksa saama aga mitte minu käest, üks sooja südame ja lahke käega tütarlaps oli lahkelt valmist mind abistama). Hmm, paks... pessimist oleks vist virutanud... no solvunud... no vähemalt õlgukehitades minema jalutanud... (ma ju tegelikult ei tea, mida pessimist teeks, sest seda kogemust mul kahjuks/õnneks ei ole). Mida mina tegin? Naeratasin - vähemalt ei jää ma ka kõõrdsilmsuse korral kahe silma vahele!

Selge, seega oleme kindlaks teinud, et optimismi minus siiski jagub. Suhteliselt blogi alguspäevadest saati on olnud näha, et unistused ei jäta mind hetkekski maha. Haa, te võite juba aimata, mis toimub ühe unistava optimisti mõtetes! Isegi siis, kui elukogemus ei luba positiivseid ideid liiga laialt lehvitada.

Ühtlasi sai kinnitatud fakt, et hektel olen ma veel ikka idioot (mis ei tähenda, et ma kavatseksin pikemaks ajaks sellel seisusel peatuda, ei-ei, ma ikka veel kavatsen kunagi targaks hakata). Minu lausa erakordne (taas midagi, mille üle ehk mingil viisil isegi uhke saab olla) oskus käkerdada ära imelihtsaid jaotusi. Lihtlabaselt mängida lepinguid taha! Lugeda kätte viis masti (vahel ka kolm või neli, mille puhul üks mast on kaheks erinevaks mastiks loetud), unustada ära ntx õhus rippuv äss ja muid põnevaid liigutusi teha. Ja siis tagantjärgi tuvastada ise, et MIDA MA JUST PRAEGU TEGIN (!), taguda peaga vastu lauda, tõotada pühalikult, et ma üritan teine kord nii enam mitte teha... Muide, mõned sellised asjad on ikka meelde ka jäänud aja jooksul. (Mille üle ma taas hullult uhke olen, kui taban lauas mõtte, et pool aastat/aasta/2kuud tagasi ma poleks seda välja mõelnud)

Hetkel siis paks, loll (aga mitte enam nii loll), optimistlik ja uhke! Mis edasi saab? Paksus on ebaoluline, seega seda me ei puuduta (mind ei häiri mu kaal just liiga palju ning ma ei usu, et ma oleksin kõhnemana nüüd ropult parem, targem ja meeldivam inimene - no ei usu lihtsalt ja kõik). Järgmise sammuna peaks siis tulema: juba natuke tark, ikka veel optimistlik, endiselt uhke kuid mitte kõrk ning paar sammukest mõnele oma optimistlikule unistusele lähemal?

Aga ok, praegu ära... (Olen kogemata söönud midagi sobimatut ning mu kõht, raisk, valutab natuke liiga ebameeldivalt) Põnevatele ideedele olen alati avatud. :D