Pidin täna helistama lastearstile Luuninisse ja uurima lapse vereproovi tulemusi...

Oli meeles, et pärast keskpäeva. No umbes ühe paiku kookisin kotist välja tibatillukese visiitkaarti. Selle peal oli 3! telefoninumbrit (kolm üllatusega, mitte kolm faktoriaal). Pikk nõupidamine iseendaga: milline neist numbritest oli see õige? Oot, ta sikutas õigele joone alla. Nii, mida ma nüüd peaksin sinna telefoni ütlema? Ohh issand, ma olen ju teada tuntud suhtlemiskeenjus. No ma ei oska lambist helistada ja rääkida. Kas selliseid suhtlemistega kohustusi ei saaks kellegi teise kätte usaldada? Ma ei oska!

Okei, suutsin end ületada - valisin numbri... ja vaikus... Ei midagi! Kogu mu suur ettevalmistus vastu taevast! Kuidas krt ma need analüüside vastused nüüd kätte saan? Mis ma nüüd tegema peaksin?

Seisin siis keset Tartu vanalinna, telefon ühes ning visiitkaartikene teises käes ning mõtlesin, mille ma nüüd põlema peaksin panema? telefoni? visiitkaarti? enda? ...ja läitsin sigareti.