Mõttepaus. Ma ei teagi, kuidas seda kirja panna. Kui nüüd muutuda emotsionaalseks, siis võiks ju kisada korra, et ma olen loll nagu lammas ning arem kõige arglikumast jänesepojast jne...

Aga ma ei ole emotsionaalne! Vähemalt hetkel mitte. Täielik rahu, milles on killuke nukrust, sest ma suutsin taas teha midagi, mis viis mu mõnest unistusest pool sammu kaugemale. See läheb õnneks kiirelt üle ning juba homme (või hiljemalt ülehomme) asun uuesti teele.

Hetkel on paus. Mõttepaus. Pilk enese sisse, pilk enesest välja. Pisike kooskõlastus selle üdini subjektiivse minu ning selle teise - objektiivsusele pürgiva - mina vahel ning läinud see kõik taas ongi. Vahel on ka selliseid hetki vaja. Tahaks öelda, et minul eriti, kuid samas... eks neid tule igaühel ette.

Nüüd käed arvutist eemale, pilk unistavalt lakke ning: varsti kohtume!