Võibolla mõni teist märkas, et selle eelmise postituse asemel oli veits enam kui ööpäeva jagu hoopis teine tekst. See sai muudetud. Miks? Vist sellepärast, et too teine oli liiga valus.

Miks ma ta siis üldse kribasin siia? Sest ma tahtsin! Tahtsin hetkeks jagada seda tunnet, mis mind valdas. Tahtsin kirjutada ning enamasti tuleb see mul enamvähem välja vaid siis, kui ma kirjutan kellelegi. Ntx sulle, kes sa siin vahel kolamas käid. (Nüüd oleks õige aeg kellelgi öelda: sitta see sul siiski välja tuleb, saaks jälle üks enese ülehindamise koht teatavaks...)

Kuid Muhv minus, kes aegajalt mõnd neist postitustest lugemas käib ning neist kui targema inimese mõtetest inspiratsiooni otsib, palus tolle eelmise asendada millegi viisakama, sündsama ning muidu igavamaga. Pealegi, mina kui tõeline grafomaan, miks peakski minu blogis kuskil ootamatult mingi luuletus olema!? No ei peagi. See rikuks hea tava, paljastaks mind naisena, annaks liiga palju võimalusi öelda... ja siiski - ma ise tahtsin teda siia riputada. Mina ise! Ja ometi ei taha ma iga kord roopima minna.

Loe: viimasest joomast (ehk neljapäevast) alates on juhtunud miljon imelikku ja jaburat seika, mis ei peaks üldse sellises kontsentratsioonis ette juhtuma...