See postitus läheb kategooriasse 'uitmõtteid'. Ei, tänan küsimast, mu enese meel ja olemine on äramärkimata head ning depressiooni poegagi pole juba paar aastat kohanud. Pelgalt vaatlejana olin positsioonis, mis tekitas pisukese ängistuse ning vajas mahalaadimist. Sellisena ta siis laadus... Küll ma homme seda teksti kohendada püüan...

Samm, teine, kolmas - edasi, iga päevaga edasi. Peas vasardab mõte: edasi läheb kergemaks. Varsti saab mägi otsa, jõuan tippu ning imetlen vaadet. Samm, teine, kolmas... Pluusi vasak käis on juba märg higist, mis koguneb otsa ette. Pluusi paremat varrukat ei julge ma puutuda. Igaks juhuks. Äkki on vaja teel kellelegi tere öelda. Äkki on vaja käsi pihku pista. Kuidas ma seda küll koleda varrukaga, määrdunud kangaga, higist kortsuliseks kuivanud pluusiga teen?

Iga päevaga edasi. Särk määrdub üha enam, jalgu ei viitsi pühkida. Las see muda siis koguneb ümber mu saabast, kui ta tahab. Pole mul aega teda minema visata. Vaata, seal ees on tipp. See pole vist päevaga kuigi palju lähenenud. Puhkan ehk veidi. Ei! Hull peast, kuidas ma siin puhata saan? Muidu puhkan veel varsti ja siis veel ning ma ei jõua kunagi tippu. Nii ei kõlba. Parema käe hoian endiselt puhta. Olgu ta vaid käsi, kuid ta on uute ja huvitavate seikluste teretamiseks alati puhas ja ootel.

Samm, teine, kolmas... Aitab! Kaua veel võib? Miks krdi pärast see tipp on nii kaugel? Ma ei jõua elu sees sinna! Kohmakalt vajun tee kõrvale istuma, klomp kurgus, pisar silmas. Miks mina? Miks pagana pärast mina? Krt küll, kas te, möödujad, ei märka, et ma olen väsinud ja ma ei jõua... Aga ma tahan ka kord sinna tippu jõuda! Ma pean.

Edasi! Ainult edasi, sest teised ju kõik suudavad. Vaata, nad naeravad, neil on lõbus aga mina... Janu on. Väsimus tapab. Edasi! Aeglaselt, kuid kindlalt edasi... Jalg koperdab puujuurika taha... Mütaki! Minu käsi! Mida ma teen oma puhta tere-käeta? Kesse mind sellisena vastu võtta julgeb? Vaadake mind! Juuksed sorakil, pluus läbini higine, käed ja nägu porised! Kuradi puu jõuan veel mõelda, kui pisarad haaravad mind endasse. Miks? Miks mina!?

Pikali maas olles ei paista mäe tipp. Rõõmsad seiklejad seisavad mul ees ning ma isegi ei näe seda sihti! Ma ei kujuta ette, kui kaugel või lähedal ta olla võiks! JA MA EI JÕUA ENAM!

Jah, vaadake mind siit eemalt. Vaadake seda pisikest õnnetusehunnikut, väikest mudakolli. Mis ta edasi teeb? Tõuseb püsti? Või mitte? Kas leidub keegi, kes ulatab käe just selles õiges asendis, et ta märkaks kätt? Tajuks lähedust? Mis edasi saab? Kelle teha see on, kes tõuseb, kes langeb? Mida saan ma seal lamades ise teha? Mida saan ma siit, eemalt vaadates tolle lamava mina heaks teha? Ja kas ma tahan!? Või mida...