lühikokkuvõte minu esimesest TÄIELIKULT gluteenivabast kuust:
1. nädal - kammisin poode läbi, otsisin, kus midagi leidub. Olin pea pisarateni nördinud, kui selgus, et mind ümbritsevates ja teele ette jäävates poodides valikut põhimõtteliselt polegi. Natuke kaugemalt ja nurga tagant leiab muidugi selveri üles, kus on õnneks olemas elementaarne komplekt tooteid (jahu ja kahte sorti küpsiseid)
2. nädal - umbes seitsmendal päeval märkasin esimest korda poes maiustust, mis mulle hullult meeldib, kuid mille tarbimine ei tule enam kõne allagi. Te ei kujuta ette, kuidas isutas! (varem sõin vast korra kvartalis ja muidu jalutasin suvaliselt mööda). Siis hakkasid teisedki asjad poes silma torkama - Geisha, Kinder, topsijäätised,... Ma ei ole magusasõber, lihtsalt vasikakompleks - see, mida teistele antakse on raudselt parem kui ninaesine (kõrvallatris on magusam hein)
3. nädal - ootamatult tuvastasin, et ma ei viitsi enam üldse süüa teha. Tundus, et kõik teised saavad palju lihtsamini ning miks mina ei või vahel poest mingeid poolfabrikaate osta ja teha!? Trots kõige vastu. Siis tabasin end ootamatult mõttelt - läheks üle tänava ja haaraks pagariärist ühe saiakese. Nagu väike laps! Söön selle siis enne ära, kui ise aru saan. Muidugi sain ma end alati mõttelt kätte, kuid justkui iseenesest viisid jalad poes saiariiulite juurde (ma olen kogu elu saia jälestanud)
4. nädal - hakkab juba vaikselt looma! Küpsetasin endale pizzapiruka ja nosisin seda paar päeva - kui piisavalt palju täidist panna (loe: täidist paksema viiruna kui taigen), siis ei muutu see ka päris saepuruks nii kiirelt. Plaan on nädalavahetusel suuremalt küpsetama hakata...

..ja nüüd otsaga teisele ringile selles saagas... (taskus saatekiri pisemtele...)