Kaks esmaspäevast avastust. Muide, kumbki neist ei olnud just meeldiv, kuid üks neist on ehk vähemalt kasulik (samas teise kohta saab öelda lihtsalt - "vastik!")

Esimene neist kahest. No alustame vastikust. Tuvastasin, et kaine peaga oksendamine on veel kordades rõvedam tunne kui vintis peaga. Mitte, et ma seda viimast just sageli harrastaks, kuid tõe ja õigluse huvides olen sunnitud nentima, et mõned korrad on siiski ette tulnud. Samas kaine peaga oksendasin viimati vist umbes 16 aastat tagasi, kui tuttavad külla tulles suure kilekotitäie kooreveniseid tõid. Loomulikult sai neid terve õhtu söödud... ja terve öö oksendatud... Nüüd siis mingi lollakas kõhuviirus. Esmaspäeva õhtul keeras olemise nii rõvedaks. Algul oli lihtsalt selline migreeni tunne. Kümnenda vooru ajal roopima, kaheteistkümnenda vooru ajal roopima... Ei, jala ma küll koju ei jõua! Bussi peal. Kanali peatuses olin sunnitud maha tulema, sest... ja loodus nõudis oma! Seisin kuskil kodust suht kaugel, kergelt juba sappi oksendavana, külmavärinate saatel värisesin koju. 39,1! Karm. Magasin ööpäeva või veidi enam maha ning nüüdseks juba taas peaaegu inimese olemisega.

Teine avastus, mis otseselt pole küll rõve, kuid olgem ausad, ega ma just vaimustuses ole. Ma olen taas kohutavalt laisaks muutunud. Bridžist siis jutt. Mingi perioodi ma tavaliselt lähen suht ilusasti edasi ja siis tuleb langus. Selline hull laisklemise aeg. Eelmisel suvel, kui me Minnaga esimest tiiru mängisime, siis oli see signaalide koht. Tema neid eriti ei loopinud ja toona kohe kindlasti ei märganud ning paari nädalaga ei näinud neid enam mina ka... Tekkis selline lõbus tagasilangus, valvsus kadus. Nüüd ma olen taas otsustanud minna mingi mandumise ja talveuinaku rada... no ülde mõte ei tööta kaasa... Kamm oon...

Praegu pole probleem niivõrd signaalides kui üldises lehelugemises. Palju selliseid asju, mida ma tegelikult tean ning suudan välja mõelda - aga ma ei tee seda! No saate te aru sellest? Mina päriselt mitte ning isegi tunnistada on kuidagi piinlik. Aga, mis siis ikka. Tuleb end kuidagi kiiremas korras üles raputada sellest mõttekoomast, muidu kaob point ära. Äkki saan isegi hakkama!?